Saadad mind mõttes, ma tean

Kuigi oli 13 ja reede, õnnetusi ei juhtunud, aga see-eest sai päris palju feilitud. Järjekordselt ei plaanitud linna minna, aga kuna ema kodus polnud, siis ennetasin juba edasisi sündmusi ja läksin kodust heaga ära, enne kui vend oma sõpradega tulnud oleks. Mikk tahtis teha midagi ja siis läksin talle järgi, ise samal ajal jutustades oma sünnipäevast ja kahest idioodist, kelle üle meil alati kombeks naerda on, nii ka täna. Sõitsime linna ja olime mõlemad nii kõveras. Võtsime Oti peale, kes nüüdsest Kubjal elab ja siis poodi, kus neil ülikaua aega läks ja selle ajaga juba Kristen liituda jõudis. Nägin poes Keni ka ja sain sünnipäevalapsele õnne soovida.
Enne linna minekut jõudis Alari helistada. Detsembris Valgas käisime, siis ütlesin talle, et kui Võrru satud, siis helista ja nii ta siis helistaski. Viisin teised Hundi poole seniks ja siis sain Alariga kokku, kelle sõbral ka golf oli, nii et taaskord juttu jätkus kauemaks. Alari tahtis enne kümmet veel vägijooke ostma minna, nii et läksin nendega Selverisse kaasa ja targutasin, kui ta sõber Võrus orienteeruda ei osanud.
Tänase päeva suurim feil oligi see, kuidas me Alariga Selverisse kõrvuti sisenesime, nii et ukse kõrval plastmassist alusel olnud ajalehtedele otsa koperdasin ja need kõik põrandale igasse ilmakaarde laiali lendasid. Tegin sealt ruttu minekut, ise mega kõveras. Pärast müüjad vaatasid meid mega haige näoga.
Alari ja ta sõber viisid mu tagasi auto juurde, võtsin Miku peale ja läksime Sannule järgi. Käisime uuesti kütet võtmas ning siis tagasi linna. Terve tee seletasime Sannuga eksamitest, kuna ma olin just sellel lainel - terve päev mõtlesin, et kas teha ikka inka eksamit, vaatasin Tallinna Ülikooli võimalusi jne.
Viisin nad kõik Hundi juurde, ise jälle linna peale ja otsisin Kapi üles, kes brünetiks muutunud Keiliga Keijo autos Vabakal chillisid. Kapp tormas mu autosse kohe ja otsis "nosa" üles ning hakkas laulma. Mängisin ema jälle ja aitasin Kapil nööre saapa sisse toppida, mida ta ise teha ei suutnud, vaid laulis ja seletas kogu aeg.
Mingi aeg läks Keili CT-sse Lowryt kuulama, mida ma ise hoopis teha oleks tahtnud, aga pole klubi inimene, nagu Kapp ütleb, kes ise ka lõpuks CT-s lõpetas. Enne seda käisime veel Rossal driftimas, nii et mööda minnes ainult Tamme golfi nägin ning hiljem Selveri parklas passides Karlile helistasin, kes ka nendega seal oli ja mu juurde tuli, enne seda aga juhtus kaks väga head asja, mis mu mõttejõu tulemusena mu telefoni ilmusid.
Nii ma siis istusin seal Selveri parklas, pea vastu roosat roolikatet, mille Joosep mulle kinkisin ning mõtlesin nende kahe peale - Joosepi ja Kaarli peale. Too hetk oli esimene kord õhtu jooksul, kui mul aega isegi mõelda oli, sest enne seda oli kogu aeg pidev tegevus ja liikumine. Teine hetk mõtlesin, et kui nüüd midagi juhtub, siis juhtub kõik samal ajal ja just siis tuli Kaarlilt sõnum, Karl jõudis ning kui ma kogu selle värgi keskel Kaarlile sõnumit vastu hakkasin kirjutama, tuli Joosepilt sõnum ja kuidas ma siis rõõmust karjusin, mhm.
Kolmas ime oli muidugi see, et Kädi oli viimane inimene, keda ma Karliga seostada oleksin osanud ja just seal ta oligi - istus Karli kõrval, kuigi ma olin kindel, et seal on, kas Ella või siis Maria. Jäin nendega jutustama ja üritasin teada saada, kuidas nad kokku said vms, aga nad ei avaldanudki lõpuks mulle oma saladust.
Ma aga trükkisin sõnumeid teele. Kõigepealt oli mul hea meel, et Kaarel mulle sõnumi saatis, kuigi me alles rääkisime msnis, veelenam, kui ma just ta peale olin mõelnud, Joosep samamoodi. Need sõnumid tulid nagu suht järjest ka, nii et rõõm rõõmu otsa. Joosepi sõnum siis selline: "No tsau, sind polnud msnnis, noo reede ka :D, aga tahtsin öelda, et ma elus VEEL ja püüan need 9 nädalat üle elada :) Igaltpoolt katki jne...Igatahes ole tubli edasi ja funn, noo 2 või 3 nädala pärast saad külla tulla :P, aga ma magama ära, ja vaata, et jälgid ikka Vabaduse paraadi, sest ma ka seal :) No Dv, tervita teisi ja ole sama nunnu edasi :P, lugesin blogi ka (Y) aga ma läää, tsaukkkkkii, your BF." - Nüüd topelt põhjust 24. veebruar paraadi vaadata, sest nagu ma ükskord aru sain, siis Jaanus läheb ka sinna.
Kaarliga seletasime veel pikalt. Ma ei lubanud tal magama minna, mida ta lõpuks siiski tegi ja ma läksin Kristenit koju viima, samal ajal, kui teised olid juba klubisse jõudnud minna ja Ott ning Hunt kuhugi linna peale läksid, kuhu ma neile hiljem järgi läksin ja nad ka Rossale tõin, kus olid veel Karl, Kädi, Tamm, Renu, Tauri, Ints ja Siret. Panin ka alguses segast, aga seal oli nii libe, et ma lõpetasin lõpuks lumevallis ega saanud sealt enam tükkaega välja, kuna golfi käigukast on suht pekkis omadega, aga pole hullu. Ainult Karli arvates on, sest: "Kui oled end narriks teinud, on tõelised sõbrad seda meelt, sa ei pea igavesti selleks jääma", aga Karli puhul käib kõik vastupidi. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, kõik teeb ta maatasa. Pärast rääkisime küll omavahel, aga kui ma mingi päev tagasi gümnaasiumi aja peale hakkasin mõtlema, siis nii vist peabki olema. Ainult, et gümnaasiumis vihkas ta mind niisama, nüüd vihkab põhjusega, seega tahaks gümnaasiumi tagasi, sest siis oli see vihkamine naljakas. Ego=Ego. Tauri, reetur on ka Karli poolele üle läinud, kuigi kui ma talle seda ütlesin, siis ta tuli mu poolele üle ja hakkas Karli süüdistama, aga ja see kõik on endiselt naljakas ja nad on toredad jne.
Kõige rohkem imestasin ma selle üle, kui Karl ütles: "Sa pole nädal aega msnis olnud, ma tundsin muret juba." Kõik on terve nädalavahetuse küsinud, et kus ma kadunud olen või, kas ma olen neid ära blokkinud, aga ma pole, ma olen lihtsalt kadunud, kuigi ma olen see nädalavahetus isegi liiga palju juba oma nägu näidanud.
Lõpuks viisime Hundi koju, võtsime Miku klubi juurest peale, viisime Oti koju ja siis ma viisin Miku koju ja ise ka koju. Hommikul hakkas jälle igast värk pihta. Mind on leitud - on avastatud telefon ja Malla tahab õhtul kokku saada, lubas mind juukseid pidi välja tirida, kui ma muidu ei tule, nii et sattusin sellest otse blogi lainele. Enne veel aga pidime vennaga mu arvutit remontima, mis vahepeal traktori häält tegema oli hakanud.
Joosep oli ka korraks msnis ja siis õhtul kunagi helistas mulle. APPiiii, kui nunnu kõne see oli. Elu ägedalt rääkis ja värki. Ta nagu liigahea sõbbu mul ju. Ei jõua ära oodata, et külla saaks talle minna juba.
Laupäeval olin suht kindel, et linna ei lähe, vaid saan Mallaga kokku ja olen temaga väljas, veelenam, kui ma juba jälle teda unes nägin. Ükskõik kuna ja kus ma ka ei magaks, alati näen ma unes Joosepit või Kaarlit ja alati tuleb kuskilt ka MALLA. Mis värk on?
Unenägudest veel nii palju, et ma pikki lugusid neist ei mäleta, aga faktiliselt võib välja tuua näiteks selle, kuidas ma Joosepi emaga rääkisin, kes mu unenäos facebookis sõbralisti lisas ja jutustas, kuidas ma olen Joosepi tõeline sõber või siis, kuidas me Joosepiga mööda lasteaia koridori jalutasime ja ma imestasin, et ta juba esimeseks nädalavahetuseks koju sai. Kõige naljakam ongi see, et Joosep lubas, et kui ta tagasi tuleb, siis lähme lasteaeda, kuhu me mu unenäos juba jõudsime.
Laupäeva õhtul helistas Anti ja tahtis, et ma nendega paaris kohas käiks, nii et arvestades omakasu, ma sellega lõpuks ka nõustusin, kuigi ilm läks lõpuks nii hulluks, et lund muudkui sadas ja kõik keerles, pea ka hakkas ringi kõige selle peale käima ja ma kartsin, et ma ei taju enam varsti midagi ning sõidan kraavi, mida ma ühes kohas peaaegu teinud oleksin, aga mu hea õnn ei vedanud mind taaskord alt ja seda siiski ei juhtunud.
Viisin nad linna ära ja siis Vabakale netti. Jutustasime Kaarliga, kuni Sannu, Siret, Ragnar koos subaru tüübiga tulid, kes nii haigelt rebima hakkas, et mul olid lõpuks mega naerukrambid. Kommenteeris, et ma räägin raudselt G4S tüübiga, kes samuti oma autos netis oli ja käskis mul ta facebookist üles otsida. G4S-i nimetas ta ümber sõnadega: gey for sex ning demonstreeris oma subaru küljepeegli liigutamisega, kuidas ta subaru mu golfile lehvitab. Ja kui ma ütlesin neile, et ma offline olen, siis käskis ta mul end inline panna. Ta rääkis veel igast hääd ja naljakat teksti, aga ma ei mäleta enam. Ma loodan, et ta mõnel nädalavahetusel neil veel kainekas on, siis saaks edasi naerda, sest nad läksid mingi aeg minema, nagu ma isegi, nii et me hiljem enam ei kohtunudki. Pärast ainult korraks nägin neid Rossal, aga siis ma läksin just Karli ja Tauri juurde. Pärast tuli Innu ka. Ma polnud teda nii kaua näinud või temaga rääkinud, sest mu sünnipäevale ei saanud ta ka tulla. Sai jutustatud seal, kuni Kristen helistas ja Hundi juurde kutsus. Läksin sinna ja sain suht šoki osaliseks, kui Kädit nägin ja kuulsin, mille kõigega ta hakkama on saanud. Tahan vana Kädit tagasi!!
Läksime linna peale: Kädi, Ott, Hunt ja Kristen. Käisime igalpool ja siis Kristen seletas igast ägedat teksti, nagu eilegi ja ma ainult naersin, kuidas ma tema arust Paidu äge õde olen ja ta see peale thumbs up'i tegi. Pärast viisin nad Industriaali, kus oli palju teisi nunnusid. Nägin loca Mannut, Aget ja Eglet, seletasin nendega ja läksin siis Selveri parklasse Mallat ootama, kes ka lõpuks linna tuli, et rääkida. Me rääkimine oli ka nii, et alguses ma ei tahtnud seda teemat isegi puudutada, aga siis ta hakkas ise rääkima ja ma sain ka umbes täpselt midagi öeldud, aga kogu mõte oli selle aja jooksul kaduma läinud, nii et tegelikult oli kogu me jutt üsna pealiskaudne, kuigi me rääkisime nii kaua, aga enamjaolt kõigest muust, kui sellest, millest pidime. Me põhimõtteliselt kakleme Joosepi pärast, kuigi ma ei taha, et see nii oleks ja see polegi nii, aga kõik kukkub teistmoodi välja vms. Põhimõte on selles, et ma tahan alati kõik head inimesed endale hoida ega taha neid kellegagi jagada, kuigi ma pole üldse kade, aga ma armastan inimesi nii palju lihtsalt, et leppida ka teistega, kes olemas on. Keeruline värk, aga kuna me pärast veel Rõuges ka väljas olime ja hiljem msnis rääkisime, siis nüüd sai äkki parem, kuigi ma arvan, et me peaks kunagi kolmekesi sellest kõigest rääkima, mis siis, et ma suurem asi rääkija pole ja end kuidagi sõnadega väljendada ei oska. Ja Joosep, ära muretse meie pärast, me saame hakkama, sina pead tubli olema!
Pühapäeval olin isa juures ja peale seda sukeldusin täielikult msni. Nii haige jutu tuju oli, nii et me jutustasime Kaarliga vist mingi 8-9 tundi järjest. Elu hea tuju oli, muusika mängis ja jutt ainult jooksis, kuigi enamus ajast me, kas vaidlesime või lõpus oli mingi väga keeruline tekst.
Mina: "Ma tean seda, mida ma tean, mitte seda, mida sa arvad."
Kaarel: "Ma tean, et sa ei tea seda, mida ma arvan, aga see, mida sa tead, seda arvan mina."
Mina: "Mida me sellest järeldame? - Seda, et sina tead, aga mina ei tea." ja kogu aeg oli tunne, et one step closer, aga sõnad ei tule ja neid ei tulegi, oeeh, ilmselt oleks see siis viimane rääkimine ka olnud.
Joosep juba arvab, et Kaarel on mu uus bf, aga ei ole nii. Ükskõik, kui kaugel sa ka poleks ja kui vähe me ka ei räägiks, siis sina oled ja jääd alati mu parimaks sõbraks. Nii igatsen sind juu!!
Olin kogu õhtu Dub fx'i lainel. Ta on nagu nii super mees. Ja siis seoses piltide vaatamisega nägin igast ägedaid unenägusid: Olin Tallinnas õe juures, aga ta elas linnast väljas. Oli talv, aga ma läksin sokkide peal poodi. Tee peal oli kaks õunapuud, mis olid paksult leevikesi täis, keda ma taga ajama hakkasin.
Lõpuks jõudsin kesklinna, kus ma pidin trammijuht olema, aga ma ei teadnud, kus miski asub, nii et kuulasin oma selja taga istunud näitleja õpetusi. Ma isegi ei mäleta, milline näitleja see oli. Merle Palmiste või keegi selline. Lõpuks me jõudsime ikkagi sihtkohta.
Teine unenägu: Meil oli gümnaasiumi lõpupidu. Me käisime Mallaga ühes klassis. Tal olid mingid tavalised riided seljas ja sellised kõrged plätud jalas, nagu meil väiksena moes olid. Meid pildistati, aga ma teadsin, et ma tahan Moksi ja Kapiga ka pilti teha. Helistasin Moksile ja nägin teda kuskilt tulemas, aga tal polnud pidulikke riideid seljas. Ta ei ostnudki ülikonda, kuigi ta lubas. Me klassi poistel olid kõigil teksad jalas, Jaanus oli üldse lühikeste pükstega ning Kapil ja Moksil olid ühesugused ruudulised suvepluusid seljas. Kõige haigem oli see, et nad mängisid väljas toolide peale kaarte.
Peale seda oli klassimöll, aga see oli mu põhikooli klassiga ja mul oli 4 kaamerat kaasas. Andsin kõigile oma kaameraid kasutada. Mingi hetk oli see möll muutunud mu sünnipäevaks, mis toimus kahes majas. Joosep kutsus mind teise majja kaasa magavat rahvast pildistama. Kuskil koridoris olid aga Kristianne ja Egle ning vaatasid tutipäevaks kooli toodud pilte, kus nad väiksed olid. Kristianne naeris nagu segane, kui nägi endast pilti, kus ta ruudulise seelikuga oli.
Kolmas: Seda ma ei mäleta eriti, aga öösel une pealt üles ärgates olin kindel, et see, mida ma nägin, oli mingi ilmutus, mis ütles, et ma ei tohi Kaarlile midagi öelda.
Ja nüüd on see uus esmaspäev, kuhu ma end selle päeva vältel kirjutada olen suutnud ja seejuures igasuguste heategudega hakkama saanud. Kõigepealt ärkasin, siis hakkasin Kaarliga kohe rääkima. Unistasime suvest ja Peipsi äärde minekust jne.
Egle helistas ja rääkis oma uuest digikast, mis ta ostis, aga kuna ta sellega midagi peale ei osanud hakata, siis kutsus enda juurde. Nii ma siis läksingi Viitinasse, kui poolel teel Evertit ja Gerti hääletamas nägin. Võtsin nad peale. Mõlemal oli hea hea reaktsioon: "Bikuuuu! :)" - Mina olin rõõmus, nemad olid rõõmsad. Viisin nad ära ja siis Egle juurde. Tal on samasugune digikas, nagu mu vana oli, ainult, et natuke uuem. Õpetasin teda seda kasutama ja siis koju. Krissu oli ka vahepeal Rõugesse tulnud ja tahtis, et ma ta koju viiks. Mingi 10 minutit palus mind, kuni ma ta lõpuks ära viisin.
Tegelt ma peaks üldse õppima, mitte siin kirjutama, aga no mul nii hea tuju, et savver see õppimine. Blogi, Kaarel ja 30 second to mars "Kings and Queens" - ja ongi hea kõik.