Igakord, kui lähed sa, minust tüki kaasa viid

Kell 7 hommikul istun maja ees, ikka veel pole koju jõudnud ja mõtlen. Ma teadsin, et ta tuleb, oli ainult aja küsimus, millal. Ma ei tundnud isegi, et mul külm oli, kuigi värisesin, nagu ka sama päeva õhtul, kui talle lõpuks kogu tõe rääkisin ja ta algul mitte midagi ei vastanud. Ma olin valmis juba hommikul temaga rääkima, aga ma ei teadnud, mida talle öelda, polnud oma mõtetega veel nii kaugele jõudnud, et üldse midagi öelda, endal kogu aeg mõttes liikumas lause: "Hommik on õhtust targem", lootes, et hommikuks suudan need mõtted taas tahaplaanile suruda ja vaikida nii, nagu kõigile parem oleks, aga see kõik tegi nii palju haiget, et enam ei suutnud. Ma ei suutnud isegi magada enam, läbi une valmis mingi kõne taoline tekst, mis või kuidas talle seda kõike öelda. Terve päev ootasin, aga kuna teda ei tulnud, siis mõtlesin, et võib-olla selleks ajaks ma ei taha enam öelda. Alguses ma ei tahtnudki, aga kuna see muutus meie vestluse jooksul edasipääsmatuks, siis suutsin 10 minuti jooksul kõik kirja panna, sellele aga järgnes pikk vaikus, punktid, sõnatus, mille peale ta lahkus. Juhtus midagi, mida meie sõpruse jooksul veel kunagi juhtunud pole, aga ma usun, et see tegi tugevamaks nii meid kui ka meie sõprust. Ma tõesti kartsin kogu see aeg teda kaotada, kartsin, et ma isegi ei näe teda enam, aga parimad suudavad parimat - ta oli, on ja jääb mu kõrvale, mis ka ei juhtuks. See on nii uskumatu, mida ta minu heaks teeb ja teinud on ning ma tänan sind kõige selle eest. Sa oled üks osa minust ja sa oled see ainus, keda ma armastan iseendastki rohkem.
Joosep: "Sa ei kaota mind, ma ei lase sellel juhtuda. Sina oled ja jääd minusse igavesti!" - Ta sõnad on nii ilusad, et need olid juba nagu eellahkumise pisarad, mis temaga rääkides mööda põski alla voolasid.
Vihkan seda, et kui on sõprus või armastus, siis tuleb ALATI keegi või miski selle vahele, mida ma ei suuda lihtsalt taluda ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Teie pole süüdi, mina olen. Ma olen ise selle kõik oma tunnete ja emotsioonide põhjustanud, aga ma ei saanud ka vaikida enam, kuna ta tundis, et see vaikus puudutas teda ja iga päev vaikust kaugendas mind temast ning juba praegu, kui ta veel tegelikult siinsamas on, igatsen ma teda nii väga. Sellepärast on tähtis rääkida, ükskõik, kui raske see ka poleks.
Praegu, seda siin kirjutades, meenuvad mulle Mannu sõnad: "Sa peaks oma elust raamatu kirjutama, tegelt ka. Su blogi on lihtsalt nii põnev", mida ka Kaarel ja ka mitmed teised mulle korduvalt öelnud on, nii et mul tekkis reede õhtul nii hea tunne, et äkki ma tõesti suudangi seda? Äkki just praegu ongi õige aeg?
Mul on üldse nii palju küsimusi, koos eilsete emotsioonidega - miks jälle see sama ämber? Miks jälle nii? Pe**e minge, kurb, pettunud ning koos nende tunnetega kaob siitilmast sõprus, armastus ja kõik muud kaunid tunded; nüüd ma hakkan küll raamatut kirjutama, sest sellised emotsioonid on seejuures kõige suuremaks ajendiks.
Hetkel seda kõike siin kirjutades ongi mul täiega raamatu kirjutamise tunne. Võib-olla ma hakkangi varsti kirjutama, sest kui Joosep ära läheb, siis ma kirjutan tummadele kõrvadele, pimedatele silmadele või mis iganes. Tean, et te teised ka loete jne, aga kui lahkub parim osa minust ehk tema, siis ma ei suuda võib-olla enam siin seda kõike kirjutada ja olekski ehk viimane aeg end kõigest sellest välja lülitada ja raamatut kirjutama hakata. Kaon ära lihtsalt mõneks ajaks või olen vahelduva eduga kadunud vms, sest on veel Kaarel, kes mind tihti oma jutu ja kiusamistega peast hulluks ajab, aga samas paari minutiga naeratama suudab panna ja tema pärast pean ja tahan olla olemas.
Ja nagu me Mannuga samaaegselt Joosepi lahkumise kohta mõtlesime - KATASTROOF, lubasin ka talle, et hakkan temaga nüüd tihedamini rääkima, kuna tunnen siis, et olen Joosepile kuidagi lähemal, kuna Mannu on omandanud Joosepi sõnavara, nii et mul tekib Mannuga rääkides nii palju emotsioone seoses Joosepiga ja üldse on täiega tunne, nagu ma räägiks mingi Joosepi kaksikuga. Aitääh Mannu, et sa nii nunnu oled, nagu Joosep seda on.
Nagu Kaarel ütles: "Mingiks ajaks jääb nüüd elu seisma", kuigi minu arvates on ta vaikimise tõttu seisnud juba viimased nädal aega või rohkemgi veel, kuigi Joosep on viimasel ajal nii palju lihtsalt helistanud, Rõugesse tulnud või siis näiteks neljapäeval läksime Kaarliga peale kooli välja ja Joosep tuli ka. Juba siis me rääkisime ta lahkumisest, mida ta kõike kaasa pidi võtma ja lõpuks, kui ta läks, ütles: "Ma lähen siis", nagu ta läheks nüüd jäädavalt.
Mina: "Peaasi, et me sind veel näeme!"
Kaarel: "Ära kaotsi mine!"
Ja nagu Joosep eile isegi lubas: "Ma näen sind homme, raudselt, seda ära muretse!", ta täna tuligi - käis meie juures, et meid viimast korda enne minekut veel näha jne. Juba siis, kui Kaarel ütles, et Joosep ta juurde jõudis, tuli selline kurbus peale. Rääkisime Mannuga, et hakkame mõlemad nutma, kui Joosep meieni jõuab, kuigi ma ei taha, et ma hakkaks, sest seda kurvem on tal lahkuda. Kui ta tuli, siis ta lihtsalt ei lubanud mul kurb olla, kuigi sisimas ma seda mingil määral siiski olin, aga ta suutis kogu selle aja nii segast ajada, et ma lihtsalt naersin või kui ma mossis nägu tegin, siis tahtis ta mind lumekuuliga visata, nii et ma taas paratamatult naerma hakkasin. Joosep: "Oiplää, kui ma kuulen, et sa mingi kurb oled, siis ma jooksen mereväest ära, hüppan aknast alla ja teen sust lumemme!" - Ta on nii totu mul lihtsalt. Kogu selle aja oli ta ise nii rõõmus, kuigi lõpus, enne ära minekut, kui ta korraks tõsise näo tegi, siis ma REAALSELT ei tahtnud, et ta läheks. Unenägu koos lahkumispisaratatega jäi täitumata, aga sellegi poolest ei suutnud ma temast lahti lasta. Mannu, kelle juurde ta järgmisena läks, kallistas teda minu eest veel korra, mille peale Joosep ütles: "Biku kallistas mind pooleks juba!"
Ta läks, autos käis just Lil Wayne feat. Bruno Mars "Mirrors", mis on nagu ülim laul selle kõige juures. Alati, kui ma seda kuulan, siis on esimene mõte - Joosep. " You've been my only friend".
Joosep: "Tulen tagasi, siis ostan pulgakommi ja küpsist, lähme lasteaeda ja mida iganes." Jäin talle vaid veel järgi vaatama, hinges kurbus järjest kasvas, kuigi ma tean, et SA ei luba mul kurb olla, aga ma ei saa, ei saa ilma sinuta. Sa oled niii niii hea mul. Love of my life, my soulmate. You're my best friend. Part of me like breathing. Now half of me is left. Ja nii ta siis läks..
Kaarel: "Ja nüüd tuleb lihtsalt harjuda mõttega, et peab temata hakkama saama, see ongi seisukoht."
Mina: "Aga kuidas tema ilma meieta saab?"
Kaarel: "Täpselt, mõtle millest kõigest ta ilma jääb - mis kõik jääb tal sisse istumata, medalid jäävad andmata.."