Mis see siia puutub?

Olen end jälle korraks kokku võtnud ja mõtlesin, et teen veel mõned postitused, kuna mitmed asjad on nagu reaalselt väga toredad olnud, seda muidugi tänu iseendale ja Kaarlile, kes minuga lihtsalt päevad läbi koos viitsib olla, nagu Kiva ütles: "Loodan, et Kaarel cheers you up, blogi on küll maru emoemo, nagu mina juba", kuigi tegelikult on see kõik ainult tühipaljas klišee, sest sõnad on ainult selle varjamiseks, mida tegelikult öelda tehatakse.
Tean, et mind otsitakse juba taga, kuna ma olen viimased nädal aega aga nii kadunud olnud, et minuga pole isegi võimalik kuidagi kontakti saada, aga ega ma ei ilmu enam niipea välja!
Mu üks kadumise põhjus on raamatud, mis ma oma raamatukirjutamise tuhinas enda jaoks taasavastanud olen. Tegelikult on nad kogu aeg olemas olnud, aga hetkel ma lihtsalt katkematult loen ja terve nimekiri on ees, mida ma veel kiiresti läbi tahan lugeda. Uurisin 21. sajandi kirjandust, esialgu Eesti kirjandust, et inspiratsiooni koguda. Alguses ma tegelikult ei plaaninudki kõiki neid raamatuid läbi lugeda, vaid lihtsalt sirvida, uurida, kuidas üks või teine kirjutamist üldse alustanud on, nagu sissejuhatus vms, mitte et ma tahaks kedagi jäljendada, aga mind lihtsalt reaalselt huvitab see - võrrelda erinevaid autoreid, nende teemakäisitlusi jne ja ma üldse ei tea, millest ma ise kord alustan.
Jõudsin Tammsaare "Tõe ja õiguse" 4. osaga lõpuni ning sain kooli raamatukogust Aidi Valliku Anni sarja raamatud. Praegusel ajal on need põhikoolis kohustuslikuks kirjanduseks ka, aga meie ajal veel polnud. Käisin kunagi põhikoolis ainult "Kuidas elad, Ann?" etendust vaatamas ja juba siis mõtleisn, et loen kunagi samanimelise raamatu ka läbi, aga alles nüüd jõudsin. Parem hilja, kui mitte kunagi!
Järgmiseks tahan veel Mihkel Raua mõlemad raamatud läbi lugeda, siis Margus Karu "Nullpunkti" ja Kristo Kivioru "Päikeseküla". Kui ma samas tempos edasi loen, siis on umbes 2 nädala pärast need kõik läbi loetud. Tegin oma rekordi - lugesin üle 300 lehekülje kolme päevaga läbi. Tavaliselt ma loen üli aeglalselt - päevas 1 või 2 peatükki ainult. Rohkem pole lihtsalt aega või viitsimist. Nüüd olen ma aga täielikult lainel.
Sellel nädalal käisin ka oma eelmise inglise keele õpetajaga rääkimas ja mingil põhjusel otsustasin ma siiski, et ma see aasta seda eksamit ei tee. Ma pole endiselt veel inglise keelega tegelema hakanud ja ilmselt ei jõuagi, sest ma praegu totaalselt raamatute lainel ja tegelen oma raamatu kirjutamise eesmärgi kallal, seega see aasta inglise keele eksamit ei tee ja kuna ma tahan sügisel Tallinna Ülikooli kandideerida, siis avastasin, et paljudel erialadel, mis mind huvitavad, pole võõrkeele eksamit õnneks vaja. Nii ma siis registreerisingi end nädala lõpus kirjandile ja kevadel kirjutan koos VKLG praeguste 12ndikega seda, kuigi sellel aastal on juba see uus süsteem koos lugemistekstidega, millest mul on küll mõneti kahju, aga samas eelmisel aastal, kui me neid tegime, siis läks kõik hästi, loodame, et ka kevadel kõik nii või veel pareminigi läheb, sest eelmise aasta tulemusega pole ma MITTE üldse rahul.
Mõtetelugemine on ka viimasel ajal päris hästi vilja kandma hakanud. Mis sellest järeldada? - Mõelda selle peale, keda soovid kõige enam näha ja ta ilmub lihtsalt välja või võtab ise kuidagi ühendust. Siia pidid tegelikult tulema postitused: 1. päev ilma Joosepita, 2. päev ilma Joosepita jne, aga mõtlesin, et kirjutan need kõik siia ühtekokku. Esmaspäeva õhtul, kui tegelikult oli juba reaalselt esimene päev ilma temata, siis saatis ta mulle sõnumi, sisuga: "Tsaukkii bf.. Nii mul ka esimene päev selja taga, üüli raske o oeh... aga ma küsin vanematelt äkki nad sebivad neti mulle telfi vms.. Ja siis saaks õhtuti :P aga ole nunnu ja lahe nagu sa alati oled :P jaa tervita teisi kaaaa!" Lubasin talle, et olen rõõmus ja olin taaskord hämmingus, kuidas ta mu mõtteid lugeda suudab just siis kui parasjagu mõtlesin, et isegi tema msnis olemine ei suudaks midagi muuta - isegi, kui ta oleks, siis oleksin ma sama unine, aga pidin oma sõnu sööma, sest koos selle sõnumiga tuli elu energia, mis mind ülenisti vallutas.
Kaarliga ka loeme kogu aeg üksteise mõtteid - tajun kogu aeg ära selle, kus ta on või mida ta teeb, nii et tihtipeale taban ma ta teolt, kui ta just koolist üle laseb ja nii me siis veedame pool oma päevast koos, sest mul ongi vähe tunde ja ma ei taha kunagi peale kooli koju minna, kui tean, et ma saaks selleasemel hoopis temaga koos olla.
Kuna Mannu ja Joosep käisid pühapäeval lumesõda tegemas, siis me oleme ka Kaarliga peale kooli mitu päeva järjest seda teinud, mis siis, et ta nii ruttu kogu aeg alla annab ja autosse mu eest põgeneb. Mulle täiega meeldib teda kiusata. Enamus me päevast koosnebki üksteise kiusamises. Kaarel ütles, et pean need roosad Joosepi kingitud käerauad autosse tooma, sest siis ta paneks mind nendega rooli külge kinni, et mina teda ei saaks kiusata, aga tema mind saaks. Ta on nii totu vahel, kuigi viimasel ajal on avaldunud hoopis minu blond külg, nii et Kaarel ainult naerab ja küsib, et kuidas ma nii blond saan olla. Või kui ma end lolliks naeran, samal ajal, kui ta mind lumekuulidega loobib.
Teisipäeval üle lasin ja linna ära tulin, siis ma juba tajusin, et Kaarel ka laseb nagunii üle, helistasin talle ja küsisin: "Koolis oled v?"
Kaarel: "Enam ei ole!" ja nii me passisime jälle poole 1-st, kuni 6ni linnas ja olime ägedad. Tüüpiline on see, et ma käsen tal midagi head rääkida ja kui ta lõpuks midagi rääkima hakkab, mis hetkel üldse antud teemat ei puuduta, siis tuleb küsimus: "Mis see siia puutub?" ja siis me jälle naerame ja mõne aja pärast teeb ta mulle tagasi ja küsib sama küsimust, kui ma ühelt teemalt ootamatult teisele üle lähen. Ja siis mulle meeldib talle rääkida teksti, millest tal sooja ega külma pole, nagu näiteks see, et ükspäev ütlesin talle - homme lähen raamatukokku ja siis järgmine päev ütlesin - ma käisin täna raamatukogus, nagu see teda huvitaks.
Olin just esmaspäeva õhtul neljapäevast blogi kirjutanud, kus rääkisin Tammest, kes kuhugi ära kadunud on ja siis sõidan just teisipäeval kooli, Primera sõidab vastu ja Tamm viskab käppa. Ma alguses ei tajunud üldse ära, et see tema on, kuna ma olen harjunud teda golfiga nägema. Saatsin sõnumi: "Golfiga ei sõidetagi enam v?", mille peale järgnes sõnum, et golf on katki, mille peale talle sügavat kaastunnet avaldasin. Hiljem, peale kooli, kui me Kaarliga Nooruse juures passisime ilmus Tamm jälle sinna ja siis jutustasime mõnda aega. Kõige parem oli aga see, et olin just Kaarlile Tammest rääkinud ja kohe kui rääkimise lõpetasin, ilmus Tamm mu kõrvale. See on nagu mingi võluvägi vms, mis inimesi nende peale mõtlemisel või rääkimisel kohale meelitab ja see kõik oli alles algus, nädala lõpus sündis veel sarnaseid imesid, aga neist kõigist hiljem.
Tihti ütlen sõpradele: "Lihtsalt ole", kui nad enam midagi muud teha ega öelda ei oska ja just seda nad teevadki - lihtsalt ON. Kaarel ka viimasel ajal on ja siis ongi, et Kaarel ees ja Kaarel taga ja igal pool, kus ta olema peab, ta seda ka on. Nii hea oled mul. :)
Totu Kaarel on ta ka - tema ja ta avastused, kuidas meil igal aastal samal nädalapäeval sünnipäev on või kui ma kolmapäeval talle ütlesin: "Sul on padjakas, kust said?"
Kaarel: "Selveris käisin vahepeal!"
Üks päev väljas, kaks päeva väljas ja kogu aeg tahaks veel ja veel ja veel. Mul on Kaarli sõltuvus. Kolmapäeval, kui me Selveri parklas passisime ja ma talle Anaconda "Ei soovi, et lahkuksid" laulsin, tuli mul täiega sõidu isu, sest selle lauluga meenub suvi ja Läti ja kõik hea ja no ma olin täiega hullumas. Ühtlasi tol hetkel ei tahtnud ma üldse, et Kaarel ära läheks. Ükski päev ei taha, et see aeg lõppeks, kui me tunde väljas oleme olnud ja ta jälle minema peab ja nüüd pole ma teda 2 päeva näinud ja juba ma tunnen temast nii suurt puudust, nagu ma ka Joosepist puudust tunnen, kuigi ma näen teda iga päev unes, nii et ärgates igatsen jälle nii väga teda ja temaga rääkimist.
Selle kõige peale meenuvad mulle mu sünnipäevast mõned nunnud hetked, mille peale käib lause: "Õige sõber on see, kes hoiab sul käest, kuid puudutab su südant."
Koolist ei viitsi tegelikult üldse rääkida, sest see pole midagi märkimisväärset toimunud. Ainult mingid teatud hetked, aga see on ka kõik. Nii, et kui midagi ei meeldi, siis kõnnin minema ja sellepärast pole ma ka selle nädala jooksul koolis eriti sagedane nähtus olnud. Mu ära kadumise üks põhjuseid ongi see, et minus on avaldunud jälle see individualistlik külg, kus mul iseendaga nii hästi läbi saan ja nii palju tegemist oma asjade kallal on, et polegi vajagi kellegagi oma rõõmu jagada. Kohati on ainult teatud segadus ja ka sellepärast väldin rääkimist teistega, kuna mu segadusest on võimatu kellelgi aru saada või, mis veel hullem - seda mõistetakse võõriti. Sellepärast pole mõtet ka mu blogi väga tõepähe võtta.