Teadmida v? - Ei midagi

Mölisesin jälle isaga autos, kuna ta absoluutselt igal hommikul targutab, kuidas ma sõitma peaks. Käskisin tal vait jääda, mille peale tekkis mul korraks venna tunne. Ta ütleb ka alati: "Ole vait!", kui talle midagi ei meeldi. Koolipäev algas aga juba naermisega.

Kõigepealt ütlesid Piret ja Marleen: "Jõu!"

Mina: "Tsau!"

Sander: "Jõu!" - jäljendades Piretit ja Marleeni ja siis hakkas üldine naermine. Nemad kolm naersid ja ma ka naersin.

Läksin mata klassi juurde, kus oli jälle esmaspäevaselt nii külm. Matemaatika õpetaja: "Nii külm on, et võtigi ei taha lukuauku minna." Naersin teda ainult sellepeale. Täna tulid kõik kuidagi nii hilja. Isegi need, kes muidu viimasena kooli jõuavad olid täna varajaselt kohal. Paljud, nagu ikka, tulid väikeste hilinemistega.

Võtsime uue teema edasi, mis tundus taaskord nii lihtne. Iseasi, kas ma nüüd tundides järjepidevalt kaasa viitsin teha, et asjast põhjalikult aru saada. Gristel ja Eliise jutustasid jälle, mille peale õpetaja ütles: "Keegi gümnaasiumist ei jõua teiega sammu pidada." Ega nii on ka. Nad ainult räägiks vahetpidamata, eriti esmaspäeviti.

Keegi hakkas talendisaatest rääkima. Ma meenutasin kohe kõhutantsijat, mille peale terve klass naerma hakkas. Aga mulle endale meeldis see väike poiss, kes trummidel super mario muusikat mängis. Vanad head telekamängud tulid meelde.

Avastasin tunniajal, et kuur on maha lammutatud. Plats oli kohe tühjemaks jäänud, aga terve sodi oli ikka seal veel alles. Rääkisime Kapiga juttu. Kutsusin teda ikka teise saksa rühma ära, kellele ma muidu teise veerandi 1. päeval sünnipäevalaulu laulan?? Sõnusime oma jutuga ühiskonna töö ka ära. Õpetajal oligi meelde tulnud, et pidime vabariigikodanike peale töö tegema. Õnneks oli mul materjal alles, sain kiirelt pilgu peale visata ja oma mõtteid kirja panna.

Vahepeal oli meil idee tulnud teha klassimöll koos rebastega neljapäeval, kuna reedel on nagunii spordipäev, mis eritilist tähelepanu ei vaja. Hakkasime siis seda korraldama. Meie klassist panid ikka enamus end kirja ja hiljem teatasin ka paralleelile ja 10.a-le. Jakobson juba pinnis rebastelt, et mis nendega tehti. Jäin korraks nende juures seisma, vaatasin lolli näoga ja ütlesin: "Ma ei teinud midagi neile!"

Enne muusikaline eneseväljendust suutsin ma õpetajalt selliseid küsimusi küsida, mille vastust on ta meile mitmes tunnis korrutanud juba. Õpetaja: "Birgit kas sa kuulad ka tundides midagi või?" Taaskord pidin tõdema, et ta jutt oli eelmises tunnis mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud. Hakkasine Petja ja Hundi muinasjuttu kuulama, see oli muidugi muusikasaatel, mis mind kummitama hakkas (see osa, kui Petja kõndis), pärast tundigi laulsin seda viisijuppi veel. Kõige naljakam oli see, kui plaat lõpupoole hakkima hakkas, siis kostus sealt kõiksugu vingeid hääli. Pidime selle muinasjutu üles joonistama. Mul sai mingi eriti ulme joonistus. Tegin enamvähem kõik asjad ühele pildile. Suunasin koguaeg noolega. Kui Hunt pardi ära sõi, siis joonistasin musta augu.

Hakkasime sööma minema, aga siis tuli Therese vastu, kellega tuli veel rebastevärgist järelejäänud rahaasju ajada ja siis ma tundsin, kuidas tunnel ikka veel reedesest haises. Kuna aga ma viivitasin nii kaua aega ära, oli sööklas pikk järjekord tekkinud, kus ma tuimalt vahele trügisin. Sain kiirelt pannkoogid kätte ja läksin teiste juurde. Hakkasin Mastiga norima jälle: "Noh taadu, said uued proteesid v?", mille peale ta jälle eluhead muhedat nägu tegi, nagu terve ülejäänud päevgi.

Täna oli see päev, kui ma ei näinud Lianat kordagi koolis, kuigi ta väitis, et ta oli koolis. Selle eest nägin mitu korda Kraaksu, kes ka nüüd mulle "Tsau" ütleb.

Füüsikas sai nalja. Moks tuli mu kõrvale istuma ja hakkas jälle oma numbrite mängu mängima, aga kui ta õpetaja laua juurde korraks oma tööd vaatama läks, siis lasin Gristelil tal pooled numbrid ära värvida. Moks tuli tagasi, ei saanud midagi aru, mängis rahulikult edasi. Kõik hakkasi ümberringi naerma. Ta ei saanud ikka aru, aga kuna Eliise ja Gristel talle mingit lolli ajasid, siis läks ta Rauno kõrvale ära.

Vahetunnis naersime, et kuidas me sinna klassimöllule lähme: ajaloo õpetaja kirjutab jälle projekti ja tellitakse buss, Mati on bussijuht. Samal ajal tuli Moks wc-st välja, endal oli mega hea nägu peas.

Vene keeles selgus tõsiasi, et kõigil on jälle kodune töö tegemata. Hakkasin siis kiirelt midagi valmiskirjutama. Tunnilõpp möödus ikkagi mingi Rauno haige loogikaga. Sauna teema oli põhiline.

Rauno: Carol sa käisid saunas v?

Moks: Mis tegid? Mida sa pesid seal? Naked Carol!

Carol hakkas jälle haigeid nägusid tegema, mis jätkusid veel kirjanduse tunniski, kui õpetaja mingi lugu ette luges. Õpetaja naeris, Carol naeris ka, kuna arvas, et me naerame seda juttu, aga me naersime tegelikult Carolit ja ta nägusid. Teate, kui naljakas võib meil Keiliga olla, kui terve tund jälgida igat Caroli liigutust. Teised ei saanud üldse aru, mida me naersime. See oli ka hea, kui me Keiliga samal ajal lõpetasime lause sõnadega: "On pe*e rsk!"

Henn kommenteeris ekooli hästi: "Ma olen proovinud sinna kirjutada, aga üle 400 tihumärgi ei saa." Jäime veel peale tundi seoses uurimistööga õpetaja juurde rääkima, kui lõpuks klassijuhataja tundi jõudsime. Astusin uksest sisse, kõik hakkasid plaksutama. Ma ei saanud jälle midagi aru. See nii tavaline ka me klassi puhul, kui keegi uksest sisse tuleb, hakatakse plaksutama. Tegelikult ma sain mingi kiituskirja selle eest, et ma eelmisel aastal kuskil fotokonkurssil osalesin. Õpetaja rääkis paarsõna. Tahtis meid jälle kuhugi karjajäärinõustamise asja saata, aga keda ei huvitanud see eriti. Kõik pidid saksat vastama minema. Ma ka pidin, aga ma polnud ikka õppinud midagi. Rääkisin garderoobis Liisidega, kes innustasid mind möllu korraldama. Nilso: "Võta see asi enda peale, sa oled sääne aktiivne, organiseerid ikka kõik ära." Eks ma üritan siis. Kodus hakkasingi seda asja ajama. Egle kaudu saame ühe hea pinna ka, veits palju peab maksma, aga ma arvan, et asi on seda väärt.

Käisin Võrumaa Teatajas. Polnud seal ammu käinud, tegelikult tänagi käisin ainult honorari järel. Aga bussijaamas ja bussis oli kõige toredam. Alguses rääkisin Sannuga ja Krissuga. Hiljem olid Ristox, Sagu ja Immo põhilised. Ristoxiga ajasime bussijaamas segast. Ta istus toolil nagu ta lemmik bussikaaslane järvekas Raivo, seletades, kuidas too ükskord suvel muru niitis.

Sagu põhiline tekst mulle oli jälle: Biku, teadmida v?"
Mina: "Noh?"

Sagu: "Ei midagi!" See on nii tüüpiline tema puhul, aga ma suudan ikka ja jälle samasse ämbrisse astuda. Lisaks sellele ei jõudnud ta täna kuidagi ära särada. Liigutasi kulmusid ja tegi oma eluägedaid suuri silmi jälle. Minu pildi näitel võites umbes ettekujutada, milline nägu tal koguaeg peas on:

Kui me Rõuges bussipealt maha tulime, siis üritasin teda üle silla jõkke lükata, aga ei õnnestunud.

Täna ma õppisin isegi vene keele ära kõige muu värgi kõrval.