Like, baby, baby, baby ehk luulelaager

Luulelaager algas bussisõiduga Sõmerpallu. Buss oli küll väike, aga sinna mahtusid oma asjadega kõik ära (meie kooli, Vastseliina ja VIP-i õpilased). Alguse kohta pole paha - nii mitmedki suutsid bussi madala lae vastu oma pea ära lüüa - naljakas oli.
Istusime Caroliga koos, aga kuna piisavalt ees ja õpetajal kuskil istuda polnud, siis istus ta Carolile põlve peale. Üsna lõbus oli - rääkisin õpetajale meie uuemaid klassitsitaate ja varsti olimegi Sõmerpalus, kus kohalikud meile vastu tulid ja aulasse juhatasid. Seal me siis pidime järgmised, vähem kui 24 tundi veetma. Õpetaja pidas avakõne ja mõne sõna sekka ütles ka meie laagrikülaline, luuletaja Veiko Märga. Kõik said kahepoolse A4 lehe, kus oli peal sarnased ülesanded, mis ma eelmine aastagi luulelaagris tegin. Pidime nendega siis selle laagrijooksul valmis saama. Kõigepealt hakkasin mõttesse vajanud inimesi terroriseerima oma digikaga ja alles siis vaikselt ülesandeid uurima ja luuletusi kirjutama, aga kuna mul meenus eelmine luulelaager, kus ma enamus aega väljas olin ja kirjutasin, siis suundusin ka nüüd välja. Tegin mõned looduspildid ja läksin pargipingile istuma. Vaatasin ülesandeid, mõtlesin igasuguseid kombinatsioone, aga ei kirjutanud midagi. Alles hiljem, kui tagasi sisse läksin, hakkasin kirjutama - täielik inspiratsioonihetk tuli peale, aga me pidime sööma minema ja sinna samma paika need luuletused jäidki.
Sööklas jäin jutustama Eveliga, kes siiani on tundunud väga sõbralik tüdruk, kuigi polnud varem temaga suhelnud. Carol osutus söögilauas mõtetelugejaks...kuid siiski mitte, sest üks Eveli selja taga istuv tüdruk tahtis morssi ja Carol tahtis talle kallata, aga Eveli ei märganud seda tüdrukut ja pani oma klaasi ette, et Carol talle morssi kallaks.
Peale söömist tegime väikese vahekokkuvõtte, lugedes ette ühe juba valmis oleva luuletuse. Mul oli valmis juba mitu luuletust - seega oli võimalus mul valida. Lugesin ette Eha Lättemäe luuletusest tehtud kontrateksti(vastandluuletus). Kõige rohkem saime kuulda P-E. Rummo luuletusest "Esimene vasikas" omaarendust. Sellest jääb kõige rohkem meenuma Christo luuletus, mida ta alustas sellise kõnestiiliga, nagu: "Olla või mitte olla" monoloog.
Kui luuletused loetud said, hakkasid pihta kõiksugu mängud. Alguses rivistas õpetaja meid sünnipäeva järgi ritta, kuna samal ajal sündinud, pidid sama moodi ka mõtlema. Rühmad olid kolmesed, aga me olime Helenaga kahekesi, sest olime kõige lõpus.
Hakkasime paberimängu mängima, mis läks üsna lõbusalt. Üks oli see küsimustega ja teine luuleridadega (kirjutad ühe küsimuse, voldid kinni, kirjutad uuesti küsisõna välja ja saadad edasi, järgmine vastab küsimusele ja kirjutab uue küsimuse jne. Luuletuse samamoodi, ainult, et jätad viimase sõna näha, et sellega järgmine riimida saaks). Küsimused pidid olema filosoofilised, aga me kirjutasime ikka Helenaga mingit lollust.
Kui küsimusi ja vastuseid ette lugema hakati, siis sai kõvasti nalja, eriti mul, kes ma seda mängu ammu tean. Mõned ei saanud sellele hästi pihta ja seega ei pakkunud see neile ka nii palju nalja. Luuletuste read, pidid olema armastuse teemalised, aga paljud kaldusid teemast kõrvale, tehes need luuletused päris naljakaks. Aga kõige rohkem naersin ma ikkagi Rivo juttu, kes ei jõudnud kuidagi ära olla ja seletas: "Nii saffari on olla, Kongoralli.." jms.
Vahepeal oli natuke vaba aega ja jätkasime siis pantomiimiga. Tehti kaks rida - need, kes vastamisi olid, pidid üksteisega paaris olema. Ma olin mingi tüdrukuga, kes oli mulle eelnevalt juba nägusid teinud, kui teda pildistasin.
Järgmises mängus saadeti üks kamp uksetaha. Aga tegelikult öeldi meile, kes nad on ja meie just ei tohtinud seda varianti pakkuda, kes nad on, kuna siis pidid nad mega kaua seda asja tegema. Christo ütles, et nad teevat kaamelit. Me hakkasime igasuguseid asju pakkuma ja nemad muudkui tegid kõiksugu variante. Üks neist seletas: "Nagu sebra, kellel on küürud!"
Rivo: "Küürudega sebra!"
Rivo pakkus üldse mingeid üli haigeid asju ja ütles: "Ma tean küll, kes see on..oot, ma tean küll, see on see... kaelkirjak!"
Kõige tipuks hakkas too seltskond üldse demostreerima seda, kuidas kaameliga sõidetakse. Üks käis käpuli maas ringi ja teine oli tal seljas. See kõik oli nii üli lõbus, nii neile, kui meile. Nad ei taibanud ka ära, et me tegelikult arusaame. Üritasid muudkui selgeks teha, kes nad on.
Kuna juba kaamelitest juttu, siis tuli õpetajal üks psühholoogiline mäng meelde. Esimene küsimus oli: "Mis sa teed, kui ärkad hommikul kõrbes?" (ümber ringi on liiv, kuskil mingit asulat ega inimest ei paista).
Järgmine küsimus: "Näed väikest täppi, tuleb välja, et see on kaamel. Mis sa siis teed?"
3. küsimus - Jõuate koos kaameliga oaasi, kus on puuviljad jne. Mis sa teed?
Viimaseks küsimuseks oli - Jõuad kaevu juurde, mis sa siis teed?
Lõpptulemuseks oli see, et see kõik tähendas midagi. Esimene küsimus eeldas käitumist raskes olukorras. Teine seda, kui kohtad oma tulevast kaaslast. Kolmas suhtumist sõpradesse. Kui sööd ühte kindlat puuvilja või selliseid, mida sa tead, siis eeldab see ustavust ühele sõbrale, aga kui igasuguseid erinevaid, siis võtad elus kaasa igasuguseid tuttavaid/sõpru vms. Neljas, kaevu juurde jõudmine tähendab elurõõmude kaevu. Kui kaevuhüppad, siis tähendabki see, et võtad sellest kõike. See mäng hüpnotiseeris täielikult ära. Ütlesin ka pärast õpetajale, et see hüpnotiseerimine oli selline nagu raamatus: "Meister ja Margarita."
Rääkisin Kaisa ja Helenaga juttu. Nalja sai, eriti siis, kui Rivo alla tuli ja pidu üritas käima tõmmata, mis tal hiljem ka õnnestus. Kõigepealt üritas ta raadiot käima panna, küsides, et mis Ring fm-i sagedus on. Ma hakkasin laulma talle: "Hey dj, pane lugu mängimaaaa." Muusika mängis, ta juba tantsis ringi seal. Pärast tulid Hans ja Christo ja kõik väiksemad tüdrukud ka tantsima.
Mingi aeg rääkisime me ikka veel Kaisa ja Helenaga juttu, aga Rivo ei lubanud istuda, käskis tantsima hakata. Küsis, et kas me tulimegi laagrisse istuma v? Kõik tulid üldse rääkima igast asju. Psühholoogi tunne tuli peale juba. Carru klassiõed lendasid ka lambist me juurde, hakkasid mulle ajalugu ümber jutustama sellest, kuidas me Carruga sõpradeks saime ja näitasid oma klassipilti - mul oli mega imestus. Aga nad kõik olid väga vinged, energilised jne, tantsisid ja jutustasid koguaeg. Hiljem ma käisin mitu korda nende juures, kutsusin neid tantsima ja käskisin rõõmu rääkida.
Rääkisin Kaisale, et jah, mina kõiki tean, aga teised mind ei tea, aga nüüd on vastupidi vist, sest ma Carru klassiõdesid eriti ei teadnud. Kaisa: "Kes siis sind ei teaks." Isegi üks mu lemmikuid gümnaasiumi klassi - 11.b omad teadsid mu nime. Ja mul ongi heameel sellepärast, et just nemad meiega laagrisse tulid. Jäin Rivoga rääkima, hiljem seletasime Gerlyga veel ja naersime Carolit, kes pani ikka väga pange: tegi spagaate ja mingeid venitusharjutusi, tantsis toolide peal. Kõik olid mega kõveras, üritasin filmida ka teda. Vahepeal oli ta üldse nagu vanaema, kelle ümber kõik väiksemad olid koondunud, et ta tarka juttu kuulata.
Enne magaminekut suht kõik tantsisid. Rivo õpetas Helenat tantsima, käskis alguses kätega vehkida. Üldse olid kõik mega lõbusas meeleolus. Tantsisin ka natuke, enamjaolt hüplesin niisama ringi ja rääkisin juttu kõigiga. Kell 00.00 pani õpetaja raadio kinni, just siis, kui sealt tuli Terminaator-maantepõletaja, mida ma kaasa laulsin ja just siis pani selle kinni, aga ma laulsin ikka üksi edasi. Hakkas ümberkolimine. Enamus, kes end alguses all sisseseadsid, kolisid üles ära. Üks tüdruk oli veel alla magama jäänud, aga 11ndikud tegid talle sunniviisilist teisaldamist. Alguses vedasid magamiskotiga trepini ja võtsid siis üks ühest, teine teisest magamiskoti otsast kinni ja tõstsid ta trepist üles. Tund aega käis seal veel ringi jooksmine, naermine ja jutustamine, enne, kui õpetaja ütles: "Nüüd lähevad kõigil suud lukku!" Aga muidugi ei saanud veel kella 2ni vaikust. Vastu hommikut magasid kõik. Isegi mul tuli uni, kuna vahepeal, kui Carol wc-sse oma veneaegse magamiskotiga läks, lasin ma talt padja rotti ja teesklesin magamist, kui ta tagasi tuli. Ta vaatas tükkaega nõutult ringi ja viskas siis pikali, alles hommikul, kui tuled põlema pandi, sai ta aru, kuhu see kadunud oli.
Rivo: "Birgit, oli nagu hea öö v?"
Mina: "Pole just eriti tore, kui mingi Justin Bieber keset ööd möllama hakkab."
Rivo: "Jah, Christo, kelle telefon mitu valgusaastat möllas."
Ma ei saanudki aru, et kas see oli kellegi äratus, või telefonihelin, mis kella 4 ajal laulma hakkas. Suht ulme oli, mingi Justin Bieber. Veel kuni laagri lõpuni käis Rivo ringi ja laulis: "Like baby, baby, baby.." Nii, et see hakkas kõiki teisi ka kummitama. Mind kummitab siiamaani. Ja see on ainuke Justin Bieberi laul ka, mis mulle nüüd meeldib, aga seda ka Rivo, mitte Bieberi esituses.
Kui kõik olid enam-vähem ärganud ja end valmis seadnud, siis ütles õpetaja: "Ülemise riiuli rahvas, tulge te ka nüüd alla ja lähme sööma." Tagasi aulasse tulnud, hakkasin luuletusi kirjutama. Külaline Veiko Märga oli palunud meil kella 10.00-ks valmis teha ühe Ready made-i ja ühe luuletuse ajakirja "Aja pulss" ainetel. Kui ta hiljem me luuletusi kommenteeris, siis kiitis mu luuletusi. Kuigi, kui ta alguses ütles, et riimilised luuletused pole alati nii head, kui vabavärsilised, aga nagu hiljem selgus, siis minu riimilised luuletused olid päris head. Ühe ta luges ette ka, aga teist ei lugenud, kommenteerides seda sõnadega "inside joke", kuna ma kirjutasin selle igasuguste eilsete öeldud lausete põhjal. Siin need kaks luuletust siis:
Õpetaja aitas mul rebaste vande teha, mis tuli päris heaa.
Pidime tegema veel ühe luuletuse "Sõmerpalu sügis". Lõpetasin oma eile alustatud luuletused õpetaja antud lehelt ja kirjutasin mõned korralikult ümber ning tegid neist pilti ja siis hakkaski laager läbi saama. Mõned läksid juba varem ära, meie aga jäime veel bussi ootama.
Võrus oli õnneks üks peatus ja bussijaamas, kus ootasid bussi veel Pirje ja Risto. Risto: "Noh, oled nüüd kõva luuletaja v?" Bussisõit oli muidu ka üsna naljakas, kuna Risto ja Tarvi ajasid mingit huumorit. Bussipeal olid veel mingid välismaalased, kellele Risto, Tarvi ja Sander inglise keeles vastasid. Tahtsid Haanjasse minna, aga see buss sõitis enne Rõugest ka läbi. Alguses nad arvasid, et on vale bussipeal vist.