Möllule järgnenud spordipäev

Ärkasime äratuskella saatel 6.45. Teki alt ei tahetud üldse välja tulla, kuna nii külm oli. Grete kahtles üldse radika töötavuses. See oli üsna jahe. Mul tegelikult polnudki väga külm, aga lihtsalt hommikuti on alati jahe olla. Pea ka valutas õrnalt, sest padi oli umbe kõva. Piret oli ka juba ärganud ning pika seletamise peale hakkasime liigutama. Alguse kohta polnud paha - nii, kui Grete voodist püsti tõusis, lõi ta pea vastu ülemise nari äärt ära. Võtsime tekid ümber, asjad kaasa ja läksime peoruumi. Piret ja Grete läksid sauna soojenema, ma hakkasin oma asju taga otsima. Sõime, jõime ja hakkasime siis Linnamäe bussijaama liikuma. Sinnani on 3 kilomeetrit. Mõtlesin, et kõnnime raudselt elu kaua, aga tegelikult läks vist ainult pool tundi.

Jätsime külmkappi kaks päälekat, mis eilsest järgi jäid ning hapukoore, mis tippikastme jaoks oli mõeldud. Pean selle ka ära mainima, et ma avastasin eile õhtul, et mu saapatallas on auk, aga kuna hommikul oli maa külmunud, siis õnneks mul vedas ja jalg ei saanud märjaks.

Rääkides möödus see kõnnitud maa nii kiiresti. Ma mäletasin eile sinnasõites seda teed palju pikemana. Lõbus oli vähemalt. Jõime mu mahla ja meenutasime eilset pidu. Polnudki nii külm, kui alguses tundus. Kuigi lagendikul, enne Linnamäge hakkas päris jahe.

Jõudsime arvatust pool tundi varem bussijaama. Selline tunne oli, nagu seal bussijaamas ei oleks kunagi ootajaid. Kõigil oli äkki vaja just täna hommikul mööda sõita, mõnel isegi mitu korda ja muudkui jälgida meid, aga meile pakkus see ainult nalja. Sõime, jõime ja lõpuks tuli ka buss, mille juht ainult naeris. Piret teadis ka teda. Lisaks sellele loksus see buss nii kohutavalt. Kuigi see oli suur ja soe, aga tee polnud vist suurem asi ja kiirust oli ka üleliia palju. Vähemalt sai nalja.

Sõitsime Osulasse, kus buss mõnda aega ootas, aga Marleen tuli just sel hetkel oma trepikojast välja, kui buss liikuma hakkas nii, et Piret oli sunnitud üle bussi karjuma: "Oodake, kus tuleb veel!" Buss jäi seisma ja Marleen jooksis kiirelt bussipeale. Juba jälle ta naeris ning jätkus eilne Kapipoisi teema. Marleeni ühed esimesed sõnad, kui ta meie juurde jõudis olid: "Ma koperdasin hommikul kapi otsa." Kuna mul eilsest veel jooki alles oli, siis hakkasime Marleeniga seda hävitama. Naersime ja jutustasime, kuni Navilt tuli peale üks Ühikarottides mänginud tegelane - see naabrinaine, keda Andri sebis.

Läksime bussijaamas maha ning hakkasime Marleeniga vaieldes kagukeskuse poole kõndima. Marleen vaidles mulle vastu, et ta ei lõhkunud Kapi hää joogi pudelit ära, aga tegelt lõhkus. Või noh tema pärast kukkus see maha ja läks katki. Aa noh juhtub ikka.

Väljas oli nii külm, aga kagus oli hea soe. Istusime, jõime Marleeni mahla ja vaatasime digikast eilseid pilte ning hakkasime lõpuks spordihalli liikuma. Teised jõudsid ka ning hakati kõvasti eilsest muljetama. Küsisin Meritilt: "Noh, sa ka puhtaks saanud v?" Aga tal olid ikka juuksed veel eilsest sodimisest punased.

Mariana, keda eile polnud, tuli ka rääkima. Kiitsin talle, et b-klass on alati loominguline olnud. Pidades silmas tema tähelepanu meie riietusekohta. Jaanika ja Võsu olid igasuguseid vanakooli spordiriideid kaasa vedanud, mida kõigile selga sokutama hakati. Ma võtsin Jaanikalt mingi sinise peapaela ja panin tolle pähe. Sain Piretilt sirgendaja ka ning sirgendasin tuka ära, et see efektsem selle peapaelaga välja näeks.

Kuna ma olin esimene, kes sellisel kujul garderoobist väljus, siis kõik vahtisid juba. Huvijuht tuli ka vastu ja nägi mind vist esimest korda sportlikus riietuses: "Ma näen, et siin on ka juba saavutatud sportlik kujund." Kõik olid juba tribüünile kogunenud, mille peale ma kapuutsi pähe tõmbasin ja Marleeniga kiirelt teiste gümnasistide juurde jooksime. Paralleelikad muidugi olid kodust tulnud, mitte nagu meie, aga siiski imestasid, et ma ikka naersin ja särasin seal. Ma ütlesin, et ma säran koguaeg. Suren ka naeratus näol, mille peale Eliis ütles, et ta ei imesta. Krissu ka küsis, et kas ma väsinud pole, aga nagu näha, siis polnud ühtegi märki väsimusest. Imestuseks ei jõudnudki Liana täna spordipäevale - seda ma poleks küll arvanud.

Lisaks sellele, et ma niisama särasin ja paralleelikatega juttu rääkisin, tegid nad minust pilti ka veel. Muidugi tegin mina neist ka, eriti Jürgenist ja Innust, kellele ma kohe meelde tuletasin seda tarbijakaitsevärki. Lubasid peale spordipäeva kohe tarbijakaitsesse minna. Innu ei näinud, et ma tast pilti teen. Jürgen: "Jälle teeb pilti!"

Innu: "Kes?"

Jürgen: "Sugulane noh."

Laane andis mulle paberi, kuhu ma kirjutasin kõigi meie klassi 12 kohalolijate nimed üles. Mu digikas läks ka ringile, kuna kõik tahtsid eilsed pilte näha, mida ma koju mittejõudmise tõttu veel üles polnud pannud. Vahelduva eduga tegin ise ka pilte väiksemates. Näiteks oma lemmikutest. Liisu nägi kohe ära, et ma teda pildistasin ja tegi nägusid mulle.

Kui ma alguses olin arvanud, et jõuan lõunase bussipeale, siis läks spordipäev tänu kolmele alale, mida kõik klassid järjestikku läbima pidid päris pikale. Ma isegi jõudsin kõike teha, kuigi ma arvasin, et ma raudselt olen elu laip. Esimene ala oli teatejooks - pidi teatepulga üle andma. Teine oli kotihüpe, palli ühest rõngast teise viimine, hokikepiga palli tagaajamine, tehes väikse ringi tegema ja siis asjad vanadele kohtadele tagasi asetama ning koti järgmisele üle andma.

Kolmas ala oli korvpalliga slaalomijooks, mille Jürgen lõpetas eriti hästi - viskus kõhuli lõppu. Kõik naersid täiega. See oli nii hea. Ma just olin kellegile rääkinud alguses, et kui pärast enam ei jõua ja kiirelt pead lõppu jõudma, siis viskud kõhuli ja libised lõppu. Jürgen tegigi selle teoks, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud.

Esimene ala läks meie klassil hästi, aga teised kaks nii hästi ei läinud, kuigi Mast ja Moks, kes meie klassi poistest ainukesena olid, tegid neid kõike kolme ala ülikiiresti, aga hangujaid oli rohkem. 10. b saavutas vist kõige paremad tulemused. Taaskord võib uhke olla Rõugest tulnud sportlase Sillule üle, kes seal päris head tööd tegi.

Kui vahepeal meie kord polnud, siis käisime mööda spordihalli ringi Marleeniga. Avastasime, et väljas oli lund sadama hakanud. Seekord oli ikka täiesti korralik lumi - terve maapind oli lumealla mattunud ja sadas aina juurde. Tõin digika ning läksime teiste 10. a omade juurde lund aknast vaatama ja pildistama. Mingid väikesed poisid driftisid juba ratastega, mis lõppes ühel aga pikalikukkumisega. Rääkisime Sanderiga, kelle hakkas meeldima idee sellest, et mul jook veel alles on. Sander tuli mõttele, et me kallaks jooki veits Marleeni mahla sisse. Mõeldud, tehtud. Valasime ümber ära ja jooksime siis teiste juurde tagasi.

Justnimelt oli meil jooksmine teemaks. Võtsime käest kinni, et üle spordihalli saali joosta ning siis üle pingi hüpata ja nii mitu korda, kui edasi-tagasi käisime. Kujutasime ette vist, et oleme heinamaal või võilillepõllul. Meil oli lõbus jaah.

Jõime ja rääkisime akna juures Sanderi ja teistega, kes eile möllul olid ning läksime tribüünile tagasi võistlusi jälgima. Teised klassid said juba kõikidele kohalolijatele mõeldud šokolaadid kätte, aga Laane andis meie klassile šokolaadid alles lõpus. Kõik olid juba mega näljas. Kuna aga Marleen ja Piret ei jõudnud oma šokolaade üksi ära süüa, siis aitasin neid.

Lõpuks oligi nii, et 11ndad ja 12ndad klassid olid veel sinna võisltma jäänud, teised olid kõik läinud. Kuna aga kõik me klassis olid autoga, siis hakkasin ma bussijaama poole kõndima. Teel kohtasin aga Immot ja Sagut, kes üle olid lasknud ja nüüd kagukeskusesse läksid. Liitusin nendega, käisime poes ja läksime bussijaama tagasi, kus jäin vaatama midagi ja tänu sellele sain Sagu lahti tõmmatud bussijaama uksega vastu pead.

Bussijaamas oli jälle suurem Rõugekate kokkutulek - Sillu, Risto, Jürgen, mina, Immo ja Sagu. Istusime kõik ühes kohas ja rääkisime juttu. Saime juba bussijaama mingilt töötajalt noomida, et me segame töötajaid. Jürgen: "A mis ma segan, ma ajan juttu ainult."

Kõigetipuks tuli sinna veel Taavi, kes oli nagu tõeline punkar. Hari peas ja mingi punk möllas taskus. Üks bussijaama töötaja oli juba päris vihane ja käskis tal selle kinni panna. Taavi vaidles vastu, pani lõpuks kinni ja rääkis siis juttu veel. Naersin teda, mille peale ta ütles: "Sa oled mu särasilmne rõõmurull."

Kõik naersid ja ta läks minema. Panime oma teemat edasi. Plaanisime suusatama minna. Ma ütlesin, et jaa Orgla tuleb varsti sahaga lund lükkama juba.

Immo üritas oma kindaid bussijaama radikal kuivatada. Risto ja Jürgen aga näppisid neid koguaeg. Jürgen: "Poolt peab ka keerama."

Sagu: "Ega need vorstikesed pole."

Lõpuks tuli buss ka, kus me kohe tagumiserea hõivasime. See oli hea, kuidas Sillu kõndis vahekäigust taha poole, nagu kõndiv Casanova ja siis enne taha jõudmist komistas. Me naersime jälle. Bussisõit kulges muidu juttu rääkides, aga mul oli juba nii suur uni. Toetusin Sagu õlale, et magada, aga ta ei lasknud mul üldse magada. Panime ikka segast vahelduva eduga. Tegin temaga kutsikahääli kaasa jne.

Jõudnud koju, hakkasin pilte üles panema. Krissu oli ka Rõuges vanaema juures. Kutsus sinna. Ajasime juttu, rääkisin talle oma aktiivsest tegevusest, mille peale ta ütles: "Ma olen nii uhke su üle. Ma olen uhke, et sinust nii aktiivse ja eduka inimese olen kasvatanud." - kes rägib onju. Sannu ka helistas, aga tundus, et Maria sünnale minekust ei tule midagi välja, kuna keegi ei saanud viia. Kui ma lõpuks kella 5 paiku kõik pildid üles olin ära pannud, jäin magama. Kõik helistasid küll, aga ma ei viitsinud. Lülitasin telefoni ka välja ära.