Adrenalin arena ja Termikas

Lõunani magamine oli garanteeritud. Täna pidid vanaema jne külla tulema, et siis koos Võrru sööma minna ja sünnipäevi tähistada. Seega ei pidanudki ma bussiga Võrru minema. Nagu me Marleeniga rääkisime, siis plaanisin Võrust bussiga Osulasse minna ja sealt pärast Piretiga Sõmerpallu. Rääkisin kõigiga msnnis ära ja hakkasime siis Võrru minema.

Kuna täna on Kapi sünnipäev, siis mul oli msni pealkirjas lause: "Palju õnne Kapp :)", mille peale Kata rääkima hakkas: "Sa pead kodus kapi sünnat? Ma mõtlesin, et äkki mul sai ka laual kaks aastat, peaks sünnat pidama." Ma ei jõudnud ära naerda, ajasin mingit segast vastu: "Peame koos, vead oma laua siia või ma tulen kapiga sinna?"

Kata: "Tule sa kapiga!"

Mina: "Mis teeksid, kui ma tulekski kapiga, seisaks su uksetaga." - Kata lubas end surnuks naerda.

Läksime Hundijalga sööma. Lasin endale jäätisekokteili ja pannkoogid tellida, teised tellisid prae. Ma pidin lõpuks ikkagi kõige kauem ootama ja siis ka jätsin pannkoogid pooleli, sest need olid nii magusad ja kartsin bussist maha jääda. Vahepeal aga, kui ootasin, lugesin neljapäevast Võrumaa Teatajat, kus Krabi baarist kirjutas. Võsa ja Steff olid päris head teksti pannud, tükkaega naersin, kuidas Võsa soovitas presidendiks Stefi ja naispresidendiks sobiks hästi Lenna Kuurmaa.

Läksin bussijaama, vaatasin bussiaegu. Ups, too buss ei käigi ju nädalavahetustel. Küsisin igaksjuhuks üle, helistasin siis emale ja nad lubasid mu kohe ära viia. Bussijaamas kohtasin Looma ja veel mingit, kes käppa viskasid. Naersin neid, kuni ema helistas uuesti ja ütles: "Tule ruttu, Terminaator on siin!" See oli nagu saatus, et täna buss ei käinud ja ma pidin tagasi kõndima. Läksingi siis Hundijalga tagasi. Ja seal nad olid - Termikas, täies koosseisus. :)

Mõtlesin, et ohh lähengi nendega nüüd Sõmerpallu, aga okei see selleks. Ema ja need viisid mu Osulasse ära. Helistasin Marleenile. Ta sõitis samalajal rattaga vanaema juurest. Ootasin teda bussipeatuses, kuni üks bemm tuli ja sealt üks kutt välja ronis ning seletama hakkas: "Ou, tahad me viime su ära v?"

Kõndis mu juurde, küsis: "Kus lähed? Bussi ootad v?" Vastasin, et ei oota bussi, vaid Marleeni. Samal ajal jõudiski Marleen, jälle ta naeris. Küsis, et kas me tunneme v? Too kutt pani käe ümber ja ütles: "Jah, 20 sekundit juba!"

Marleen ei viitsinud väljas olla, läksime tema poole, samal ajal kõndis too kutt kaasa, seletades, kuidas ta Linnamäel neljapäeval joomist alustas ja alles nüüd sealt tagasi jõudis. Me läksime Marleeni trepikotta, too kõndis edasi kuhugi. Ma olin koguaeg mõelnud, et ta on ikka nii Taavi. Küsisin siis Marleenilt: "Kes see oli?" Saingi kinnitust, et see oli Taavi vend. See tundus nii uskumatu, kuna ma teadsin, et ta oli vahepeal ühes teises kohas.

Osula on selline pommiauk, et seal pole isegi levi. Pidin Sanderile helistama, mis siis, et ta haige oli, aga ta oleks võibolla isegi kaasa tulnud. Lõpuks ma ei saanudki talle helistada. Ajasime Marleeniga segast, kuni Piret helistas ja ütles, et hakkab kodust tulema. Siis läks kiireks. Marleen hakkas sättima ja ma muudkui naersin teda. Siis me kõndisime veel vale auto poole, kuni Piret hõikas: "Ou, tulge siia!"

Sõmkas oli mega palju rahvast, kõik kohad olid autosid täis. Läksime koolimaja juures maha ning kõndisime siis Adrenalin arena juurde. Taavi oli väljas, karjus juba kaugelt: "Sa oled pead värvinud!" või midagi sellist. Ma ei julgenud ta juurde rääkima jääda, kuna tal oli nii palju naisi ümber. Läksime Pireti ja Marleeniga sisse. Hakkasid Kapi otsingud. Põhiline eesmärk oli talle õnne soovida. Kõndisime ringi, otsisime, aga ei leidnud teda. Kuna sõidud algasid, siis hakkasime neid vaatama. Olime kogemata vip-alale pääsenud. Sealt oli hea vaadata. Marleen elas täiega kaasa, röökis ja seletas koguaeg. Talle mõjus juba vaatamisest. Mulle aga ei tekita vaatamine mingit adrenaliini, ma pean kõike ise läbi tegema, et seda ise tunda.

Olime paar võistlust ära vaadanud ning hakkasime uuesti Kapi otsima. Kõndisin, kuni Taavi vend tuli seljatagant ja käe ümber pani. Ma ehmusin täiega. Rääkisime, et Taavi on ikka nii segane, et ta punkariks hakkas. Ta oli minuga samal arvamuse. Samal ajal nägin Taavit. Hakkasin seletama, kui sarnased nad ikkagi on. Nad seisid korraks kõrvuti ka ning veendusin üha enam nende sarnasuses. Kitusin Taavile ära, et ta vend kiusab, aga ta ütles mulle ainult, et see on suguvõsaviga. Marleen küsis kõigilt tuttavatelt, et ega nad Kappi pole näinud, aga keegi ei teadnud midagi temast. Marleen käskis Taavi vennal küsida Kapi vennalt: "Kus Kapp on?"

Taavi vend läks tolle juurde: "Õu osta üks burger mulle!" Naersime ja läksime välja. Nägime uuesti Kapi venda. Seekord küsis Marleen ise. Saimegi teada, kus ta on. Otsisime, kuni lõpuks leidsime. Ta istus, aga kuna mitu inimest oli veel ees, siis Marleen kirjutas paberile: "Vaata taha!" Tahtsime selle temani saata, aga ei saanud. Lõpuks, kui vaiksem hetk oli, siis Marleen karjus: "Õuu, Marek!" ja lõpuks ta kuulis, vaatas taha ja naeris. Olime ta üles leidnud ning läksime 3. korrusele, kuhu termikat nägime. Marleen küsis Jaagupilt kalli. Sai ka. Tahtsime pilti ka teha, aga ta ütles, et pärastpoole. Vahepeal ostis Marleen juua ning istusime lõpuks maha. Ma nägin aga Mallat ja neid. Jooksin ruttu sinna, aga Malla oli seljaga. Hoidsin ta silmi kinni, aga ta ei arvanud ära, kes ma olen. Kui ma ta silmad avasin, hakkas ta röökima: "Bikuuu". Jäin Kata ja Mallaga juttu rääkima. Seletasime Kataga oma msni teemat edasi. Mega võimatu oli rääkida, kuna mingi võistlus käis just ja need masinad tegid nii kõva häält. Kata: "Sellest sa kirjutad ka nagunii oma blogis." Kirjutan jah vot.

Lõpuks läksin Marleeni ja Pireti juurde tagasi. Marleeni õde oli ka sinna tulnud. Piret käskis tal friikartuleid osta. Marleeni õde läks ostma, tuli tagasi, aga mingid väiksed poisid läksid temast sellise tuhinaga mööda, et Marleeni õel lendasid pooled friikad kõik maha laiali. Me olime mega kõveras. Keegi andis talle uuesti raha ja läks uute friikartulite järgi. Samal ajal tuli Taavi vend meie juurde. Tegi friikartulitest H-tähe maha. Karjusime üksteisevõidu: "Mida? mida?"

Korraga avastasin, et võistlus ja kõik sai läbi, rahvas hakkas liikuma. Jätsime friikartulid Taavi vennale ning jooksime alla, et Kapp kätte saada. Nüüd ta sai meie juurde tulla. Soovisime kõik talle õnne ja läksime kõik koos välja. Glaser tuli kohe seletama. Põhijutt oli tal: "Biku, viska ruska!" Pärast Timo ja Rain naersid seda veel. Glaseril oli üldse mega energilises tuju, laulis, hüples, kargles ja seletas koguaeg. Rääkisime väljas juttu ning läksime siis sisse tagasi, kuna Terminaator pidi just lavale tulema. Alguses läksime sinna tribüünile, aga kuna kõik olid alla mulla sisse, lavaette läinud, siis läksime ka sinna. Hiljem liitusid teised ka meiega. Põhiliselt Sõmka ja Osula rahvas. Käskisin Kapil näppe visata, aga ta oli täna nii kaine.

Taavi tegi nägusid mulle. Keegi seletas midagi, mille peale me seletasime Taaviga, et jaa me olemegi kokku loodud jne. Huumor käis koguaeg. Ta vähemalt oskas kõiki termika laule, mida osad isegi ei teadnud kaasa laulda.

Kõik oli väga tore. Särasin seal 24/7 ja laulsin koguaeg. Glaser ka ehmatas mind sada korda seljatagant ja käskis täiega kaasa elada.

Seekord laulis Terminaator selliseid laule ka, mida paljud ei teagi ja mida nad tavaliselt eriti kontserditel ei laula. Näiteks: Plekktrumm, portselanist tüdruk, sinu juurde tagasi. Termikas laulis üldse enamuselt vanu laule, mida kõik kaasa oskasid laulda. Õnneks laulis ka uut laulu "Päev millal suren on elamist väärt", mida nad jaanipäevalgi Pühajärvel laulsid. Juba sealt oli see laul mind terveks suveks kummitama jäänud, aga ma oskasin ainult refrääni laulda. Täna ma aga avastasin Jaagupi jutust, mis laulu nad laulma hakkavad ning hakkasin seda filmima. Pärast filmis Marleen edasi, kuna ma ei püsinud üldse paigal, laulsin ja rokkisin kaasa täiega. Kõik oli väga lõbus. Marleen poetas vahepeal mõne pisara, mis oli nii armas. :)

Kui termikas "See ei ole saladus" laulis, siis ronis mingi tüüp lavale, hakkas tantsima. Keegi ei ajanud teda enne alla ka, kui laul läbi sai. Naerda sai üldse koguaeg. Taavi ja ta vend kiusasid vahelduva eduga. Tegime kõigiga koos pilte ja särasin seal.

Kontsert sai kuidagi väga ruttu läbi. Keegi ei kutsunud bändi lavale tagasi ka. Mega pettumus, algas mingi disko. Saatsin Marleeni välja ära, ta läks koju. LÕpuks leidsin Timo ja Raini ka üles. Nad arvasid, et ma lasin üle, tegin nalja, et ma ei tulegi Adrenalin arenale, aga tulin ju. Mõtlesin alguses, et saan nendega koju, aga tuli välja, et ma nemad tulevad hoopis minuga koju. Helistasin isale, ta hakkas alles kodust liikuma, seega läks aega umbes 20 minutit. Läksin sisse tagasi. Tegin Stevenist ja veel mingist kutist pilte, avastasime, et Jaagup on laval. Alguses tegid Steven ja ta sõber temaga pilte ja hiljem tegime me Piretiga, üks turva naeris ja siis tegi pilti ikka.

Lõpuks läksin Taavi, Kristjani ja Martinite juurde. Ajasime seal segast, tegin neist pilte, mida nad näha tahtsid ja üles käskisid panna. Taavi ei lubanud mul ära minna, lõpuks läksime ikka Piretiga ära välja. Piret ei uskunud, kui ma Timo vanuse ütles. Timo ajas mingeid päkapiku jutte, kui me koolimajani kõndisime. Isa ka jõudis ja nii me siis läksime koju.