Fox finish

Hommikul oli üllatus suur, kui väljas lund sadas. Tegelikult oli see küll lörts, aga ikkagi valge ja meenutas lund. Sellise ilmaga saatsime rebased ikkagi välja võimlema. Alguses tegime garderoobis neile huulepulga ja markeritega näod pähe. Keegi oli jõudnud juba mu rebase ära sodida, aga ma ei jäänud ka võlgu ja lasin käel käia - värvisin huuled ja kulmud ära ning tegin lisa vurrud pähe. Täna olid rebased rebasevärvi ise valitult kas punk/emo/sportlik rebane. Paljudel olid suht vinged kõrvad ka tehtud. Lisaks sellele panime neile sabad taha, milleks olid plekkpurgid.
Grete ja Mariliis, kes tantsimas käivad tegid rebastele hommikuvõimlemist, millele eelnes aga laulmine. Alustuseks käskisime neil Koit Toome laulu "Nädalalõpp" laulda, kuna õhtul esineb Koit Madhousis. Vahepeal nad laulsid "mälestusi", aga kui keegi oma telefonilt "Nädalalõpu" tööle pani, siis oli enamvähem normaalne koor valmis.
Seni, kuni nad võimlesid jooksin ma oma digikaga ringi ja tegin pilte. Ma arvan, et selle võimlemise peale hakkas rebastel päris soe. Lisaks selllele, et meie vaatasime nende võimlemist, nägid kogu kava ka 8ndikud, kes ekskursioonile läksid ja väljas ootasid ja mõned väiksemad vaatasid akente peal.
Kuna huvijuht on ka meie koolis uus, siis otsustasime täna teda kaasata, kui rebast - keegi joonistas talle vurrud ja R-tähe otsaette ning panime ta võimlema koos teistega. Lõpetuseks tehti prääksuga kükke ja mindi ümber maja jooksma. Täna võeti kasutusele ka lõhnaõlid ja õhuvärskendajad. Kraaks ja Mariana seisid kahel pool ning lasid mingeid vanaema haisvaid lõhnaõlisid rebastele, kes nende vahelt läbi jooksid. B-klassist Arko ei allunud korraldustele, mille peale Henn ta kinnipüüdis, sülle võttis ja lõhnastajate juurde viis.
Enne tundi minekut kästi jälle oma koolikotid tühjendada, kuna Liana ja Eliis olid kohale vedanud 2 ostukäru, mis kummalegi klassile anti. Mõni tahtis oma kotiga minema joosta, aga me ei lasknud. Käisin oma rebasel Sillul ja Arkol ka taga, et nad koti tühjaks teeks ja asjad korvi paneks. Alguses Arko pani oma asjad A-klassi korvi, aga ma sain õigel ajal jaole. Kuna kell oli jälle käinud, siis jõudsin lõpuks eesti keele tundi.
Lund oli ka uuesti sadama hakanud. Õpetaja vaatas aknast välja ja laulis: "Ridi-radi-ralla, pakane on valla."
Henn: "Jõulud on tulemas..teeme loosipakid!"
A-klassi rebastel oli 1.tund vaba. Tunniajal kuulsime mitu korda, kuidas nad oma kolistavate sabadega mööda läksid. Vahetunnis läks Glaser sabasid juurde tegema nendele, kellel veel polnud. Rebastel oli me kõrval tund ja nii läksingi nende klassi. Tegin pilte ja sodisin nägusid. Värvisin Eglel jälle huuled nii mööda kui võimalik ära ja läksin siis kirjandusse, kus hakkas jälle õpikust küsimustele vastamine. Panime Mastiga segast. Ma sõin küpsist, aga Mast tahtis ka. Mina: "Taadu, sa ei saa küpsist süüa, sul pole hambaid ju." Nii ei saanudki Mast küpsist.
Glaser jõudis ka kodunt tagasi, hunnik taarat kaasas. Kõik olid alko purgid. Sortis oma kotist välja need ja järgmisel vahetunnil ootasime rebased ära, et neile sabad külge panna. Nad olid avastanud ostukäruga sõitmise - Erle õde istus kärus ja Aiky sõidutas teda. Hennul olid täna sõjaväe riided seljas ja kui ta veel suusamütsi ka pähe tõmbas, nägi ta veel eriti äge välja. Kirjanduse tunnis avastas õpetaja, et peab kuhugi ära minema, jättes meid omapead. Gristel istus õpetaja toolile ja hakkas pilte tegema klassikaaslastest.
Vahetunniajal läksin Laanega kliistrist rääkima ja kohtasin seal Alfredi, kes üle pika aja kooli jõudnud oli. Ta oli nii puhanud kuidagi. Küsis, et mis tund meil tuleb? Muusika tundi tulidki kõik avastusega, et Älf on kooli jõudnud ehk eriti soe vastuvõtt. Henn: "Oi Alfred, kuidas sul läinud on? Pole sind ammu näinud." Rauno ka säras tunniajal. Hakkasime jälle kirjutama ja kuulama,
Järgnev vahetund möödus koos rebastega garderoobis. Nad võtsid rivvi ja hakkasid meie käsul Jenkat tantsima, kuid mitte kauaks, sest Innu ja keegi veel tulid õhuvärskendajatega ning kõik hüppasid laiali. See oli aga hea, kui Innu sattus nii hoogu, et lasi mingile noorele õpetajale ka seda õhuvärskendajat.
Psühholoogias hakkasid kõik oma powerpointi esitama. Meil polnud, me vaatasime teiste esitusi. Kõige selle juures tuli igasuguseid naljakaid teemasid päevakorrale. Esimese eluaasta tunnused: tühjendab sahtleid jne..
Älf: "Tühjendasin seifi!" - Ma juba olingi igatsema hakanud tema nalju, kui teda terve nädal koolis polnud.
Õpetaja: "Kas te mäletate veel seda aega?(Kui pubekas olid)
Henn: "Jaa, Nexus!"
Peale tundi ootasin paralleelikad ära, kellelt raha sain, et retsiks asju ostma minna. Käisime Maximas, kust saime siis lõpuks ostetud ja hakkasime Maksimarketisse minema, aga enne Räpina maanteele keeramist, pidime autosid ootama. Seni otsustas aga mingi vanamees üle tee minema hakata. Me ei pannud tähelegi, kui ta juba teele astus ja Jaanika talle peaaegu otsa oleks sõitnud. Õrnalt sõitis vastu ja kõrval istunud Merka pistis röökima, ma ka röökisin.
Merka: "Ma mõtlesin, et kui sa nüüd hooga minema paned, on taadu pikali maas." ja siis hakkasid kõik täiega naerma. Saime Maksimarketis kõik asjad ostetud ning suundusime Glaseri poole nuudleid ja kliistrit keetma. Seal oli ka täielik kaos. Saime naerda teda jälle. Mina: "Kus need halvaks läinud kalad on?"
Glaser: "Vaadake, seal peeglipeal!"
Vee keema minekuga läks veel aega ja kuna Keili ja Gristel ka juba tulid, siis hakkasime me koolimajja minema, kuna kell oli nii palju juba. Kõige tipuks olid rebased ka juba kohal, aga meil polnud neid kuhugi panna. Saatsime nad 2. korrusele ja arusaamatus oli veel selles, et kas nad peavad asjad kaasa võtma või ei. Lõpuks selgus, et pidid, kuna sinna garderoobis oli ettenähtud osaline takistusrada. Henn läks nendega teisele korrusele ja ma hakkasin kiirelt tegutsema. Ma olin üks vähestest, kes teadis milline see takistusrada välja peaks nägema. Vedasin kiirelt kõik asjad õigetesse kohtadesse, et teised hiljem saaks need seal valmis panna. Lasime poistele treppidele matid tuua, et rebased ühest trepist üles saaks roomata ja teisest pea ees alla lasta.
Mul oli huvijuhist nii kahju, kuna ta ruum haises täiega. See Therese tehtud kook haises ja kui Glaser veel kliistriga jõudis, siis too haises ikka väga hullult. Meil oli kõige erilisem kliister - roosa. Glaser pani kliistrisse mingit halvaks läinud peedivärki ja kogu see kupatus haises nii, et juba pooles tunnelis oli haisu tunda.
Keegi teatas, et rebased hakkavad linna peale minema. Siis läks ikka eriti kiireks. Jooksin mitu korda edasi-tagasi ja läksin siis jooksuga rebastele järgi. 2 rebast olid aga linnapeal ja arvasid, et ma ajan neid taga ja panid omakorda jooksuga, aga tegelikult ma ei ajanud neid taga. Lõpuks nad ei tulnudki retsile. Vaatasid koguaeg kuskilt nurgatagant, kui me rebastega mööda linna käisime. Vahepeal sõitsid Kraaks ja Oha mööda. Kraaks lasi signaaali, lehvitas ja sõi banaani. Üldse sõi ta koguaeg banaani, kui ma teda linna mööda käies nägin.
Rebased olid juba mõned meetrid ringi käinud, kui ma nendeni jõudsin. Henn oli oma sõjaväe riietuses kõige ees ning paralleelikad olid rebasesaatja neonvestidega rivi kõrval ja taga.
Henn laulis ees rivilaulu, mida rebased järgi kordasid: "Henn-Hillar õigemees", "Rebased on nohikud", "Ooo, jeeje" jne. See kõlas päris hästi nii, et tänaval kõndinud inimesed jäid järgi vaatama või pildistama. Esimene peatus oli Vabaduseplatsil, kus poisid olid autodega juba ees ootamas ning panid seltskonnatantsude plaadi käima. Seal tantsisit siis puugit ja kes aias.
Henn käskis neljal vabatahtlikul ringi keskele tulla. Kui siis Piret, Marelle, Egle ja mingi tüdruk veel ringi keskele tulid, saatis Henn nad linna peale retsi kulude katteks raha kerjama. Aega oli vist 10-15 minutit. Ma täpselt ei mäleta.
Edasine tee jätkus Maxima ette. Panime oma paigalseisuga mõne autojuhi päris närvilisse olukorda. Rebased hakkasid "rukkilõikust" ja "kui sul tuju hea" tantsima. Tantsud tantsitud, hakati rivis üle sebra minema "vasak, vasak, 123". Kätte oli jõudnud tipptund ja me ummistasime liiklust. Suundusime Selveri juurde kõnniteele, kus rebased hakkasid jenkat tantsima ja hiljem kätekõverdusi tegema. Kuna nad aga korralikult ei teinud, siis käskisid linna peal käimisel eestvedajaks olnud Henn ja Eliise neil uuesti ja korralikult kätekõverdused teha. Tagasi olid jõudnud ja rahakerjajad. Nad olid kokku saanud umbes 50 krooni - hea seegi.
Mariana tuli jutuga, et osad tahavad klassimöllu teha peale retsi. Hakkasin kohe numbreid sebima, et pinda saada. Tegin Karlist pilti, kellel oli üle äge rebasesaatja vest. Tuleb välja, et a-klass on ka siiski loominguline. Samal ajal hakkas lund sadama ja Henn pani rebased jooksma. Kui nad siis lõpuks seisma jäid, käskisin Hennul rivilauluna vannet lugeda. Henn luges küll osad sõnad valesti, aga nalja sai sellegi poolest. Kõndisime Konsumi eest, läbi pargi kirikuplatsile "Põdramaja" saatel.
Ütlesin Sanderile, et ma peaksin vist nüüd uuesti su saapa jalast ära võtma, mille peale ta naeris ja ütles: "Mine noh!"
Minu vaikselt etteütlemisel Hennule ja Hennu järelkordamisel lugesid rebased kirikuplatsile rivistatult vannet. Rebased ei tahtnud enam Hennule alluda, nimetades teda sarnaselt Ühikarottidele "paukpadruniks". Sellepeale pani Henn nad märjale asfaltile põlvili kätekõverdusi tegema. Hiljem pidi Sander üksi veel mitu tükki tegema. Sellele järgnes kaheks lugemine ning prääksuga kükid. Nii mõnedki kirikuplatsil autos olijad said kõhutäie naerda.
Kirikuplatsilt kulges tee Hennu rivilaulu saatel koolimajja tagasi, kus kõik olid juba valmis ning ootasid uksel kaltsud või rätikud käes, millega oma rebasel silmad kinni siduda. Rebased võtsid joped seljast, mille Liana enda kätte kogus ning sisse viis. Pidin Arko prillid veel ära teisaldama ja Mango abiga saime Arkole, kelle vastutustundetu hooldaja Erle end näole ei adnud, rätiku silme ette. Arko ja Sillu panid kilekeebid selga, et mitte riideid väga ära määrida, aga Arko ei saanud eest nööpe kinni, ma ka ei saanud, siis lõpuks Mango sai need kinni kuidagi. Pimedad rebased viidi huvijuhi ruumi diivanile ja põrandale istuma. Nad olid seal nagu kamp pimedaid. Sander ütles, et nad on raudselt praegu kuskil plikade vetsus. Keegi aga ütles sellepeale, et plikade vetsus on kindlasti diivan. Sander nägi neist kõige naljakam välja, kuna Grete ja Kertu olid talle püksid pähe tõmmanud.
Huvijuhi ruumist hakkasid kõik järjest takistusrajale minema. Esmalt viidi rebane koos oma saatjaga välja hambaid pesema, mida jälgisid kohale tulnud bemmis istuvad kutid ja naersid. Hambapesu sisaldas sinepit, mis hambaharjale pandi, kellel hambaharja polnud, hõõrus näpuga sinepit suhu. Peale sai juua küüslaugu vett. Siis, kui Sillu jõi, siis ta tahtis veel. Mina: "Tahad sinepit veel v?"
Siis toodi rebane sisse tagasi ning kästi käpuli visata ja läbi kasti roomata. Nad ise aga ei teadnud, et see kast on. Siis pidi abiturient rebase trepist alla aitama ja all pidi rebane 3 rõngast käpuli läbi minema, et jõuda päris trepini, mida katsid matid, kus kilepeal oli kliister ja vahtralehed. Sealt pidi pea ees alla minema. Mõned viskasid kõhuli, mõned libistasid end kuidagi käpuli alla. All ootas Kritina, kes rebasele jahu näkku puhkus. Neil, kellel silmade ees olev kalts ulatus ninani oli hea, sest siis ei läinud jahu ninna. Mõni küll röökis selle jahu peale. Kristina oli ise ka pärast jahune, sellest puhumisest.
Esimene, kes takistusrada läbi oli Marelle. Ta nägi nii rebase moodi välja, oranz kilekeep, kõrvad ja käpuli kõndimine.
All olid veel värvilised suled, mis mõnel kliistriste riiete külge kleepusid - nagu rebane, kes oleks kanades käinud. Sealt pidi rebane käpuli kõndima kastini, kus sees olid keedetud nuudlid, mille sees pidi münti otsima.
Edasi tuli rebasel ronida jälle läbi ühe rõnga, et jõuda jahukausini, et sealt klaaskomm otsida ja ära süüa. Osad otsisid käega, osad suuga ja viimastel käskis Rauno üldse seda jahu puhkuda. Sillu puhkus seda jahu kõigest jõust nii, et oli üleni valge.
Sealt edasi käpuli tooli alt läbi ja puhke paus. Pidi istuma märja svammi peale. Kõik kes istusid, tõusid kiiresti karjatusega püsti ja tahtsid edasi kõndida, kuid kästi uuesti käpuli minna. Ma lasin sealt Sillul püsti seistes trepini minna, mida katsid jälle matid, kus kilepeal oli õli. Selleks ajaks, kui Sillu sealt üles läks, oli kile peaaegu mattide pealt maha tulnud ja matid olid ka õlised. Lõpuks, kui Sillu sealt üles sai, kõndis ta trepini. Ma unustasin öelda, et trepp on. Alfred oli just kõrval, ütles, et ma pean ikka ütlema, et trepp on. Siis peatusime. Käskisin tal käe ämbrisse pista, kus olid banaanid, aga arvatavasti tundusid need kõigile alguses millegi muuna.
Nii jõudsimegi lõpppunkti, kus kaheltpoolt kallasid Mari ja Eliise siirupit pähe ja siis Gristel kallas vist mannat. Viimasel oli kõige hullem. Tollele kallati kõik järgijäänud värk pähe.
Siis võis katte silmade eest ära võtta ja kästi nina panna värvi sisse, et ninaga templi panna, mis kinnitab retsi läbimist ja nüüdsest meie sekka kuulumist.
Vahepeal muidugi, kui seda takisturada läbiti, käisin ma edasi-tagasi ja tegin pilte. Mu saapatallad olid mega õlised, kuna rebased olid roomates kõik õli ja kliistri põrandale laiali kandnud. Sillu oli ka üks viimaseid, kes takistusraja läbis, kuna mul varem polnud aega temaga minna. Tahtsin võimalikult palju näha, kuidas teised rada läbivad. Vahepeal ka, kui Silluga läksime, siis käskisin tal seisma jääda, et pilti teha, ta ise aga ei saanud midagi aru. Lõpuks ta nägi nii must ja naljakas välja.
Kui kõik olid raja läbinud, panime rebased garderoobi ritta ja algasid mängud. Esmalt käis pehme mänguasi käestkätte ja sellele pidi ükskõik kuhu musi tegema. Kui see rivi lõppu jõudis, siis pidi igaüks oma kõrval seivale isikule sinna musi tegema, kuhu ta mänguasjale tegi. Enamus tegi näo peale ikka, aga Sander näiteks pidi päris heasse kohta tegema ja pilt jäi ka selline. Üks tüdruk pidi tegema teisele talla alla musi. See oli ka suht rõve, kuna kõigil oli sokid selle sodiga koos, mis maas oli.
Järgmine mäng oli peedi suust suhu andmine. Tagant järgi ma mõtlen, et see oleks võinud olla sibul, siis oleksid kõik nutnud seal. Aga peediga oli ka äge. Kuis ee maha kukkus, siis pidi suuga üles võtma ja jälle edasi andma. See, kes rivi lõpus oli, pidi rivi algusesse minema ja tollele koguaeg kõike tegema. Üks oleks peedi peaaegu pooleks hammustanud.
Ja siis toodi kala, mida mõned täiega kartsid. Palusime rebastel hargneda ja siis hakati üksteisele kala viskama. Kui kala maha kukkus, pidi sellele musi tegema ja edasi viskama. Eglel oli mega foobia. Ta ei julgenud seda kala üldse puutuda. Lõpuks sai aga siiski kuidagi selle sabast kinni, tegi musi ja viskas edasi. Aga neid oli teisi, kes selle maha kukutasid nii, et lõpuks nägi see kala mega rõve välja - soolikad olid kõik väljas. (See oli see sama kala, mis ma enne kala poest ostnud olin)
Järgnevalt saadeti pissipott ringile, kus oli limonaad ja miisu kommid sees. See oli kõige maitsvam osa ma arvan. Kuigi mõte juua potist tundub tegelikult päris rõve, eriti siis, kui meie klassi poisid igal hetkel rebastele meelde tuletasid, mis sinna potti varem tehtud on.
Lõpuks pidid rebased end kolmeks lugema ja grupikaupa vannet lugema, kes vannet ei osanud, selle kohal pigistati märg svamm tühjaks. Mega solv ikka, et mega paljud vannet ära ei õppinud. Pidin aitama neid koguaeg. Mõnel üksikul oli see täiesti peas. Esimene rühm oli kõige tublim, viimane ei jõudnud lõpunigi loetud kuidagi.
Ja siis pidulik osa - kook, mis väga paljudel südame pahaks ajaks. Samas, kui Piret ütles, et mega hea oli. Ta oleks veel tahtnud. Mu arust oli ka see kook ülirõve, kuna see hais oli juba kaugele tunda. See sisaldas õlis immutatud saia, pekki, sinepit jne. Ma täpset koostist ei tea. Igatahes see visati lõpuks minema ja kätte jõudis koristamise aeg.
Enne seda saime väikese loengu huvijuhilt. Kõik olid korraks tõsised ja vait, kui äkki üks rebane tuli telefoniga rääkides ja ütles: "Tegelt ka v?" Ta ütles seda nii õigel ajal, et huvijuht hakkas rääkima ja ütles ka, et väga positiivne oli muidu ikka kõik.
Üritasime rebaseid ka tööle rakendada, aga nad avastasid, et üks uks on lahti ja läksid koolimajast minema. Mõned siiski jäid appi, aga kokkuvõtteks läks koristamine väga kiirelt. Terve garderoob oli harjaga pühkijaid täis. Hiljem pesime märja lapiga ka üle kõik, kuigi koristaja oli öelnud, et pole vaja koristada, aga nii mustaks ikka ei oleks jätnud seda. Tunnelikoristamisest ei tea ma eriliselt midagi. Nägin ainult kuidas meie klassi omad õliseid matte fairyga küürisid ja mõnda rebast, kes natuke harja liigutasid.
Kui enamvähem korras oli, siis kiitsin Lianat, kes palus mõnd ilusat sõna mult ja nähes Kraaksu, mainisin, et ka tema oli väga tubli. Kokkuvõttes olen ma mega uhke kõigi üle ja enda üle ka, et ma selle kõige pärast nii palju vaeva nägin.

Kui me koolimajast välja hakkasime minema, siis keegi oli poti ja ämbri ukse juurde tõstnud. Ma naersin, et haha elu rõvedad need, aga siis avastasin, et ups see ämber on mu oma ju. Liana tegi mind veel elu hästi järgi. Viskasin banaanid koos veega põõsa alla, arvtavasti on need esmaspäeval ka veel seal ja läksime siis Sillu ja Arkoga koju.
Kodus hakkasin kohe pilte üles laadima. Rebased, kelle msn mul on, hakkasid kohe rääkima. Väga positiivset vastukaja tuli neilt. Minu arust oli ka kogu see nädal ja tänane päev nii super tore. Ma ootasin seda nii kaua ja nüüd on kõik läbi. Tänane päev läks kuidagi nii ruttu, kogu see takistusrada jne. Hea oli, aga otsa sai, aga mul on hea meel kõigi nende inimeste üle, kes head koostööd tegid ja tänu kellele see kõik nii meeldejäävalt kaiff oli. Olin tükkaega juba pikutanud, kui Liana helistas ja Hennu numbrit tahtis. Aga ta rääkis nii nunnult, et ma hakkasin täiega telefoni otsas naerma. Lubas mulle unelaulu lauda ja puha.