Palju neid Sandereid siis on?

Kolmapäeva hommikul käisime Kädiga väljas, rääkisime juttu, tegime pilte ja kutsusime Annut välja. Koputasin mitu korda, kuni ta isa lõpuks uksele tuli. Küsisin Annut, mille peale ta hõikas: "Andra, maksuamet tuli sulle järgi!" Lõpuks Annu tuli, ise mega unise näoga.

Õhtu möödus raamatut lugedes, jõudsin üle 100 lehekülje loetud. Meeldetuletuseks siis, et loen J. D. Salingeri raamatut "Kuristik rukkis". See on väga hea raamat. Ma võisin vabalt seda raamatut lugeda, vahepeal mõttega mitte asja kallal olenemata, kuna peategelane korrutas pidevalt sama mõtet või lauset. Mitte, et ma ei loeks raamatuid mõttega, aga paaril korral avastasin seda kogemata.

Msnis leidsid ka aset huvitavad vestlused, näiteks oma klassi Sanderiga, kes mu blogi lugedes aru ei saanud, et millisest Sagust ma räägin. Mina: "Ma ei saa, neid Sandereid on nii palju. Ise oled Sander siis!" 1991-1994 oli Sander päris populaarne nimi. Iga 10 meessoost sõbra/tuttava nimi on Sander. Imelik, kui paljudel erinevatel inimestel on sama nimi.

Kell oli 00.02, kui Siimuke msni tuli ja ma talle kohe "Ilusat nimepäeva" soovida sain, mille peale ta vastas: "Oiii aitähh, ainus kes vist meeles peab. aitäh ausalt."

Võite kindlad olla, et kui keegi teine ei pea teie nimepäeva meeles, siis ma teen seda alati, kuigi just viimaste kiirete aegade tõttu olen ma mõne kogemata ära unustanud. Ma siiski hindan inimestes seda, et nad mu meelespidamist hindavad. Natuke keeruline lausa sai, aga juhtub.

Me oleme Siimuga nii normaalsed, et oleme koguaeg öösiti netis ja jääme muusikasaatel magama ja vahepeal näeme selle muusikateemalisi unenägusid ka. Väga normaalsed onju?Lisaks sellele avastasin ma, et teksad on väljas nööripeal ja olin nii normaalne, et läksin neid jäätunuid pükse veel sellisel kellajala ära tooma. Hiljem jäin veel oma uue tuttava Martiniga rääkima.

Täna, neljapäeval on ka Sanderi sünnipäev (jah, järjekordne Sander, see on see TartuSander). Palju, palju õnne Sander. :)

Nagu me Siimuga rääkinud olime, et äkki homme laadal näeme, siis nägimegi. Lisaks sellele nägin veel igasuguseid toredaid inimesi, aga Raiti ei näinud, kuigi ma nii väga tahtsin näha teda, aga seal oli tõsiselt palju rahvast ja kuna mu isa oli tööl, siis veetsin aega oma vanaemaga, kes kõndis meeter minutis.

Kodus juhtusin mingiaeg üht seebika teksti telekast kuulma, kui kuulsin nime "Liljana" - meenus kohe Saaremaa reis ja Liana. Kes teab, see teab.

Õhtu oli täis positiivseid üllatusi. Kuna ükskord kukkus meie vestlus päris si*asti välja, siis nüüd me käisime Kataga jälle üle pika aja väljas. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib temaga väljas olla. Hiljem olime Annuga ja Saguga veel väljas. Narritasin Sagut ja tahtsin, et ta minuga rõõmu jagaks mu uutest roosadest kinnastest. Need asendusid nüüd lilladega, mis olid nii õhukesed ja auke täis. Sorry Marleen, meil polegi enam ühsugused kindad nüüd.

Tahtsin öelda, et mulle ei meeldi blogisid kirjutada sellest niisama ajaveetmisest. Kooli ja üritusteblogid on palju toredamad. Tahaks KOOOLI jubaa. :)