Parima paralleelklassiga Tallinnas

Läksin küll hommikul vara linna, et õigeks ajaks bussile jõuda, aga tuli välja, et pidime ikka 20 minutit külmetades ootama, kuna bussijuhil tekkis mõningaid komplikatsioone oma firma busside väljasaatmisega. Moks rebis hästi: "Kuidas võib hilineda? Kas mina hilinen tundi?"
Klassid olid hästi eraldi jagunenud. A-kad olid nagu ikka b-katest eemal, mida aga ei saa öelda tänase päeva kohta, mis lõi ühtsustunde. Ma arvan, et nüüd on päriselt paralleelide vahel igasugusene mittesuhtlemine kadunud. Nad kõik on lihtsalt nii toredad ja see päev jääb kauaks meelde.
Kui buss lõpuks tuli, siis trügisid kõik korraga sisse ja kohad täitusid üsna ruttu. Ma pidin Erlega peaaegu täiesti ees istuma, kus ma ei jõudnud kümmet minutitki olla ning läksin taha Jaanika juurde istuma ja juttu rääkima. Hiljem kui ma Liana õlale koputasin ja ta alles siis avastas, et ma ta seljataga istun, läks alles õige jutuajamine lahti. Ta väitis, et ei märganud, kui ma taha tulin. Liana: "Ju ma pilgustasin silma sellel ajal." Rebimine käis nagu alati. Liana rääkis oma lapsepõlve seiklustest, mille peale kõik naerust täiesti kõveras olid. Praegu mulle meenub ta Nässu seiklus (Nässu on koer). Nässu hammustas teda varbast ja siis Liana hakkas nutma sellepeale. Üldse ta oskab nii hästi näidelda.
Kui Gristel mu digika kätte sai, siis hakkas kõiki terroriseerima sellega. Ma omakorda pildistasin neid, kes magasid. Päris häid(loe: naljakaid) pilte sai. Pärast tegi Gristel Keilist mingeid pilte, kui ta istme tagant piilub. Need olid nii naljakad china näod, et pärast tükkaega naersime.
Siis läks Liana trepi juurde istuma, et oma klassikaaslastega juttu rääkida ja ma sain tema koha peale minna seniks. Hakkasin teda kiusama oma digikaga, mille peale ta Nilso kaamera võttis ja tahtis mingi võistlust teha, mis eeldas üksteisest pilti tegemist, aga ma ei saanud sellele asjale pihta üldse. Ja siis hakkas Liana sööma, aga ta oli seal vahekäigus nii naljakas oma saiaga, mille peale Gristel ütles: "Sa oled nagu palverändur söögipausil!"
Loomulikult jagas ta meile ka mingisuguseid häid küpsiseid, ise kommenteeris: "Kas too, kes kõõrdsilmadega pilti tegi ei taha v?" või siis Gristeli kohta: "Too näljane!" Mango küsis sellepeale, et mis ma talle süüa kaasa võtsin? Ma seletasin, et võtsin talle mamma valmistoidud kaasa, millest ta koolis räägib koguaeg.
See oli ka mega naljakas, kuidas Liana kuningannat mängis ja Kertu ta kätt suudles. Liana oli üldse nagu meelelahutaja või õhtujuht. Tegi Kroonikast äraarvamusmänge meile või nagu ta ise ütles selle kohta: "Liana mõistatuste raamat!" Pidime siis ära arvama, et kuna kellegil sünnipäev on muid kollaseid uudiseid kroonikast.
Pika naljatamise peale jõudsime ka lõpuks Tartusse, kus aga läksime Tallinna kõige igavamasse kaubanduskeskusesse, kus me põhikooliajalgi igavlemas mitu korda käisime. Selleks oli siis Sikupilli. Rääkisime juttu ja siis Gristel tegi Liana loogika järgi "armastus esimesest pilgust" situatsiooni. Gristel viskas sendid maha, kui üks ilus turva tuli, lootes, et too aitab tal neid sente kokku korjata, aga turva vaatas elu imeliku näoga ja kõndis edasi. Gristelil oli mark jällle.
Mari pani hea rebimise maha, kui me Okupatsiooni muuseumi juurde juba jõudma hakkasime. Seal oli mingi naisekuju. Mari: "Oi, kes see naine taldrikuga on?..Taldrik on täitsa katki ju..?"
Erle: "See on arvatavasti esimene eestlane, kes nõusid lõhkus."
Okupatsiooni muuseumisse jõudnud, anti meile kohe töölehed kätte, mille üle õpetajal muidugi väga hea meel oli, kuna nende järgi pidavat tal hea tööd meile teha olema. Käisime ringi, tegime pilte. See näitus, mida me tegelikult vaatama pidime, oli päris hea. Kuigi ma vaatasin rohkem seda, kuidas fotograahv neid pildistanud on, leides läbi tema silma seda mõttet, mis pildi all kirjas oli.
Kõik olid üsna ühel nõul, et minema minna ja nii liikusime koos õpetajaga Vabadussamba juurde. Alguses Gristel tegi ise kahe kaameraga grupipilti, aga kuna ta seal kallutas ennast ja jamas, siis läksin võtsin enda kaamera ta käest ja tegin ise terve seeria. Pärast hakkasid Kertu ja Kraaks näppe viskama, siis Gristel zoomis neid ka veel eraldi. Kuna meil oli veel piisavalt aega, et Euroopa Liidu majja jõuda, siis külastasime Ahha keskust ja tegime algust eurodega tutvumisega, mis saatis meid kogu ülejäänud päeva. Õpetaja mõtles, et võiksime Eesti Panga muuseumisse minna, kus kohtasin oma iidolit - Tammsaaret. No tegelikult tema kuju, aga siiski. Koidula oli äge. Tal olid ka pikad lokkis juuksed, nagu mul, aga ainult tumedamad. Muuseum oligi sellepoolest tore, et seal sai erinevaid rahatähti vaadata, mis varem on olnud ja mis meid ees ootab, ehk siis eurod. Sealgi me väga kaua polnud, vaid hakkasime Euroopa Liidu maja poole kõndima. Alguses läksime valest uksest sisse, kus meid juhataja kohe õige ukseni. Kõik võtsid joped seljas, kogusid endale prožüüre ja siis suunduti konverentsi saali, kus hakati siis lähemalt eurodest rääkima. Vaatasime Euroopa Liidu maja tutvustavat videot ning tegime viktoriini. Päris palju uut sai teada tegelikult. Kuigi mul tuli vahepeal uni peale, oli seal siiski üsna huvitav.
Saime sealt lõpuks minema. Ja keda ma nägin? Zenja Fokin, kes läks ilusalongi. Virus nägime Dave Bentonit, kes kohvikus istus. Viimased Tallinnas käimised vist ei möödu nii, et kuulsusi ei näeks. Üritasin endale teksasi leida. Telefon ka helises pidevalt - kõik küsisid, et kus ma olen. Lõpuks läksime Jaanika ja Võsuga Roterdami, mis hakkas mulle nii väga meeldima. Seal on nii mõnus arhitektuur ja ülivinged poed jne. Ma polnud seal varem käinud, ainult telekast näinud, kui Superstaari eelvoor seal oli. Kohe, kui sinna jõudsin, tuli Karel Tallermaa pilt silme ette, kuna superstaari ajast oli tal üks pilt seal tehtud.
Leidsin "Bull and bear"-st endale lõpuks normaalsed teksad ka ja hakkasime siis tagasi liikuma, kuna kuueks pidi bussis olema. Nägin trammi ja hakkasin lambist laulma: "Kolmapäev venib, kui tipptunnitramm." Ja siis ma avastasingi, et täna on ju kolmapäev. Lisaks sellele oli veel tipptund ka nii, et kõik oli väga täiuslik. Ei saanud juhust kasutamata jätta ning kiirelt üks pilt ka sellest suurlinna melust ning hakkasime end kiirelt bussipoole liigutama. Tagasisõit kulges jälle suure naljagategemisega. Kui lõpuks konditsioneer tööle pandi, siis Kertu haaras mikri ja küsis: "On neil nüüd parem olla v?" Soovitasin tal anekdoote mikrofoni rääkima hakata, aga õpetaja võttis talt selle käest ära. Rääkisin vahepeal Caroli ja Krissugängiga retsist ja hiljem kandus see teema tagumisele seltskonnale. See oli nii tore, kuidas kõik arutlesid ja plaanisid - kõik koos, pean seda ikka ja jälle mainima, et nii tore oli, et kaks klassi nii hästi läbi said.
Poisid hakkasid kaarte mängima jälle, milleks ma pidin aga jälle kõik oma kola kotist välja kaevama, et neid kätte saada. Üldse oli terve buss mu asju täis. Jätsin saapad kuhugi vedelema ja raamat ja igast asjad kukkusid vahekäiku, aga Allan võttis need üles.
Kui rääkides istekohtadest, siis tagasisõiduks oli keskmine osa täiesti ümberpaigutunud. Mingi kamp oli selline, kes leidis endale kelllegi, kellega vestelda ja teised olid need, kes olid ühes kohas ringi moodustunud. Ma ka enamus aega seisin vahekäigus, põhimõtteliselt nagu ikka ringisees, genereerides mõtteid rebaste retsiks. Vahepeal kõik tahtsid midagi, ma ei jõudnud enam ära suhelda või reageerida, et kes ja mida tahab.
Edasine tee Võrru kulges mõnusa melu - muusika, rääkimise ja seltskonnaga, mille lõpetasid Liana sõnad, kui Henn 1. peatuses Võrus bussist mahaminekuga viitas: "Kasi minema siit!"
Tegelikult oli aga esimene peatus siis, kui õpetaja maha läks, mille peale mina: "Kapten lahkus pardalt!"
Jõudnud koju, panin retsiks asjad kokku ja magama.